Toomas Alatalu: hetke eripära on see, et Kreml peab vajalikuks läbirääkimiste ajal ka tuumarelvaga vehkida
Lihtsustatult öeldes tähendab eksport siin seda, et kui teatud omavahel tihedalt seotud piirkond muutub sotsiaalpoliitiliselt plahvatuslikuks, on võimalik mitme valitsuse kukkumine ja - kui mõni ei kuku, siis tuleb selleks kaasa aidata. Tegelikult sõltub revolutsioon – vaatamata naaberriikides toimuvast – ikkagi iga riigi enda jõudude vahekorrast ja kriisi astmest – reaalsus, mille tunnistamiseni jõudis ka Che Guevara oma kuulsas „Boliivia päevikus“. Reaalsus, mis kehtib ka Süüria kohta, mis moodustab küll osa nn araabia kevadest ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida hõlmavatest revolutsioonidest, usu- ja kodusõdadest, ent kus mõnes riigis toimuvat ei saa hinnata vaid naaberriikides juhtunu põhjal.
Tasub mäletada, et kui araabia kevad algas veel detsembris 2010 ning Tuneesia ja Egiptuse režiimide kiire kukkumise ja kodusõdade seisu tekkimisega Liibüas ja Jeemenis, siis Süürias lõi arvestatav vastuhakk režiimile välja alles n-ö viienda riigina. Sealjuures pole Süüria opositsioonil tänaseni – erinevalt Liibüast ja Jeemenist – õnnestunud ühtegi keskust/linna niisuguses ulatuses enda kätte saada, et seal oma vastuvalitsus avada.
Kuna praegu on sündmuste tulipunktis Süüria suurimaks linnaks olnud Aleppo, siis seal toimus esimene režiimivastane aktsioon augustis 2011 ning järgmine ja seda enesetapurünnakute vormis veebruaris 2012. Viimase aasta sündmustest olgu meenutatud, et märtsis 2015 vabastasid Vene+Süüria valitsusväed Palmyra ja seal toimus valeri Gergijevi juhitud sümfooniakontsert. Täna üritavad islamistid jätkuvalt Palmyra tagasivallutamist, ent samas ei edene kuidagi USA jt. toetatud opositsiooni märtsis alanud rünnakud Raqqale (kalifaadi pealinn Süürias) ja Mosulile (Iraak).
Olukorras, kus Venemaa ja Türgi normaliseerisid oma suhted, nähti nüüd väljapääsu vastuvalitsuse asumisele Aleppo idakvartalitesse, mida 2012. aasta kevadest kontrollib väga kirev seltskond. Sestap ongi sealsed lahingud muutunud põhimõtteliseks jõukatsumiseks, kus üks pool püüab mässajaid iga hinna eest linnast välja saada, ka relvi säilitades ja naisi-lapsi kaasa võttes (nagu see sündis eelnevalt Damaskuse mitme eeslinnaga) ja teine pool seal neid paigal hoida. Taas, nagu 2011-2012. aastal kõlavad süüdistused inimsuse-vastastest ja sõjakuritegudest – teemad, mis vahepeal olid selgelt unustatud. Mis teha, kui konflikt venib ja kulgeb vinka-vonka.
Tuletaks Süüria epopöast meelde sedagi, et Euroopa Liit asus Süüria opositsiooni toetama enne (detsembris 2012), kui seda tegi Araabia Liiga (märtsis 2013). Viimane tegi otsuse häälteenamusega ja lõpetas aasta hiljem Süüria eksiilvalitsuse toetamise, kuna too oli sisuliselt laiali jooksnud. Süüria opositsiooni nõrkuse esmaseks avalikuks tõendiks sai aprillis 2012 kõlanud üleskutse – maksame palka kõigile, kes meie nimel sõdivad. Kuna Iraan oli sel hetkel veel paaria staatuses ehk sunniitide ja šiiitide konflikt avalik, algas küllalt ühesuunaline vabatahtlike saabumine kõikjalt, mis lõi lisaeeldused järgnenud segaduste ajaks. Tagantjärgi püütakse pööret Süüria kodusõjas näha selles, nagu oleks Obama valitsus eelistanud koostööd Venemaaga Süüria keemiarelva varude eemaldamiseks sellele, et jagada õhulööke Assadi režiimi vägedele.
Tegelikult sõltus Süürias toimuv hoopis sellest, et suurriikide välisministrid tegelesid 2013-2015 kuude ja nädalate kaupa Iraani tuumaprogrammiga, mille lahendus takerdus USA kongressis ülekaalu võitnud vabariiklaste ja Iisraeli vastuseisule. Sellest ka suur viivitus – 2014 kevadeks sündinud leping allkirjastati alles juulis 2015 ja jõustus veel 3 kuud hiljem. Ent just seda aega kasutas kalifaat (kuulutati välja juunis 2014) ja Venemaa (sõjalennukite kohalelend septembris 2015).
Venemaa sõjaline (taas)tulek Lähis-Itta oli tegelikult aga abisamm uues suurvastuseisus, mida Kreml oli alustanud Krimmi okupeerimise ja nukuriikide loomisega Ida-Ukrainas. USA, EL ja teiste kehtestatud sanktsioonid tegid ruttu oma töö ja pole juhus, et juba augustist 2014 alates on Putin oma vastuähvardustes ikka ja jälle maininud – „Venemaa on tuumariik“ elik: "Te ei saa meile midagi teha". Arvata on, et – Süürias ja Süüria ümber tekkinud totrat ja kergelt haavatavat situatsiooni kasutades otsustati Kremlis ühel hetkel pakkuda oma abi USA ja tema liitlastele elik – tegi pakkumise: lahendame olukorra Süürias ära, likvideerime koos kalifaadi ja teie unustate Krimmi ja Ukraina.
Kuna Moskva sõjarusikas tuli kohale ikkagi Süüria reziimi kutsel, siis oli tegu ka uute mõjusfääride loomise ja jagamise pakkumisega. Kremli arvestus oli õige selles mõttes, et lääneriikide toetatud Süüria opositsioon ei kujutanud endast arvestatavat jõudu sündmuste algfaasis ega tõusnud selleks ka vabatahtlike abil. Kui veel riigi ujutas üle islamivõitlejate seltskond, kadus ka võimalus lääneriikide maavägede kasutamiseks, et kord majja lüüa. Teisisõnu – Lääne koalitsioon oli eluliselt huvitatud Moskva abist Süürias, ent polnud mingil juhul nõus tehinguga Krimmi-Ukraina arvel.
Äsjatõdetu kajastub kenasti ametlikus infos, mida jagatakse Kremli ja Lääne kohtumistest. 6. oktoobril ehk Aleppo sündmuste haripunktil, milles Kerry ja Lavrov esitasid teineteisele vasturääkivaid avaldusi, saabus Moskvasse USA aseriigisekretär Victoria Nuland, et arutada Putini nõuniku Vladislav Surkoviga „Ukrainat“. Samal päeval oli Moskvas Prantsuse välisminister Jean-Marc Ayraux, kes tuli arutama „olukorda Aleppos“, ent lahkus teatega, et Putin külastab 19. oktoobril Pariisi arutamaks „Normandia protsessi“, mis teadu tähendab Ida-Ukraina konflikti lahendamist.
Kreml aga teatas, et Putin läheb Pariisi Vene kultuurikeskuse avamisele ja siis peab kõnelusi nii „Ukraina kui Süüria asjus“. Ühesõnaga – hetkel on kaalul mitte ainult kahe konfliktikolde kustutamine, vaid ka küsimus mõjusfääride tulevikust. Hetke eripäraks see, et Kreml peab oma kaalu tõstmiseks vajalikuks läbirääkimiste ajal ka tuumarelvaga vehkida, mida teised siiani rahulikult taluvad.
Mis puutub USA ja koalitsiooni perspektiividesse Süürias, siis tasub teada, et USA tuntud politoloog ja geopoliitik Zbigniew Brzezinski kinnitas 1. oktoobril USA Senati relvastusekomisjonile – Assadil on viimasel kahel aastal olnud tunduvalt suurem toetus Süürias kui ükskõik kellel teisel.
