Toomas Alatalu: Ida-Ukraina "kiire lõppmäng" on liiva jooksnud
Parajat elevust tekitanud kõrgetasemeline kinnitus, et Ida-Ukrainas tuleb "kiire lõppmäng", on kuidagi liiva jooksnud. Ukraina relvajõudude pealetungis pole kahtlust. Luhansk ja Donetsk on ümberpiiratud, ent samas seisab rindejoon visalt pea samas paigas ja mitte separatistid, vaid 438 Ukraina sõdurit ja piirivalvurit läksid üle piiri Venemaale, et laskemoonata ja varustuseta jäänutena mitte mõttetult hukkuda.
Jätkub ka pidev põgenikevoor Venemaale – 5. augustil sedastati ÜRO põgenikekomisjonis, et Ida-Donbassist on lahkunud tsiviilisikuid registreerimise alusel 285 000, neist 168 000 Venemaale. Kui Venemaa esindaja teatas, et sinna jõudnute koguarv on 730 000, kõlas vastuseks – "täiesti võimalik."
Toimib mitu statistikat ja ühtegi neist ei saa päris usaldada. Ukraina relvajõud vähemalt annavad regulaarselt hukkunute ja haavatute arvud, mässulised tunnistavad oma kaotusi harva, küll aga annavad teada nii-öelda nende territooriumil hukkunud tsiviilisikute arvud.
Ka separatiste algusest peale teeninud Vene telekanalite reportaažides näidatakse nüüd koha pealt põhiliselt purustatud sõjatehnikat ja hooneid, millede vahel liigub napilt 10 tsiviilisikut. Kontrast missugune aprilli-mai kaadritega, kus rohelised mehikesed mängleva kergusega võtsid jooksult üle ühe valitsushoone teise järel ja nende tegudest vaimustunud mass, naised-vanurid kaasa arvatud, ehitasid barrikaade ja käisid igal nädalalõpul miitingutel, et Kiievile vähemalt trääsa näidata.
Mässajad on poliitiliselt neutraalsed
Ida-Ukraina mässajate püsimise ja edukuse tagajaks on professionaalsete komandöride kõrval kindel (töö)tasu piirkonnas, kus töötuse tase oli aastaid väga kõrge. Sajad mehed leidsid ootamatult rakendust. Mille nimel, ei paistnud esialgu tähtis olema – seisti lihtsalt "oma maa ja naiste-laste kaitsel". Vaevalt, et enamus neist võttis suhu väljendit "võitluses fašistliku hunta vastu Kiievis", sest eks kooliharidust ole saanud kõik. Samas polnud raske märgata, kuidas just neid sõnu tirisid küsituilt suust Venemaa teleajakirjanikud.
Poliitiliselt tegelikult neutraalsete mässajate käitumist mõjutab selgelt muu. Eeskätt sissejuurdunud harjumus mitte täita seadusi - Ukrainas (ja slaavlaste juures üldse) on neid aastasadu ignoreeritud (kasakad, Mahno anarhistid). Enne pealetungi algust teatas Kiiev, et kõigil relvad maha pannud mässajatel tuleb ka aru anda toimepandust ehk siis võimude vastast tegevust niisama ei unustata. Sõjategevuse käigus vabastatud asulates läkski vastav töö – "Mida tegid ...rahvavabariigis?" lahti ja separatistide olid kärmed "avalikustama" kohad, kus avatakse "koonduslaagrid".
Sestap on ka mõistetav, et säästmaks nii-öelda ette oma perekondi, pidasid paljud mässajad targemaks nad üle piiri saata. Ehkki pealetung selgelt takerdus, oli Ukraina siseminister Avakov kärmas kuulutama (29.07), et vajab 20000 uut miiltsat, et asendada "desertöörid ja ebaustavad elemendid." Talle sekundeeris haridusminister Kvit teatega, et on kiirelt vaja uusi õpetajaid ebalojaalseteks osutunute asemele.
Rahvuskaart on nõrk
Kodusõda alles jätkub, ent juba käib vastaspoole nurka surumine, andmata lootust sealt pääseda. Teadaolevalt tegutsetakse karmilt ja kuna mässajad on Ukraina armeed korduvalt "üllatanud" tehnikaga, mida neil ei arvatud olevat, ja asjatult hukkunuid on palju, siis hinnaalandust vastasele kuniks käib sõda, vaevalt, et kusagil tehakse.
Mis puutub Ukraina armee võitlusvõimesse, siis "omade" unustamine, mis algas juba Krimmis ja jätkub praegu Ida-Ukrainas, annab märku korruptiivse ametnikkonna domineerimisest reformimata jäänud ja riigivargaid täis ühiskonnas, kellel on ükskõik, kas kaitseteenistusse kutsutuil on elementaarsed elutingimused ja sõjavarustus. Pole ime, et Kiievile toovad täna võidusära eraalgatuslikult kokku pandud ehk siis palka saavad pataljonid ja pigem ideede, kui raha eest väljas olev Rahvuskaart.
Jääb loota, et nad neile pandud missiooniga – teha lõpp separatismile ja nõrgestada potentsiaalset viiendat kolonni nii palju kui võimalik – ka toime tulevad, mis tagab parlamendi- ja seejärel ka kohalike valimiste toimumise.
