Toomas Alatalu Ida-Ukraina konfliktist: see on juba kord ajaloos läbi mängitud
Riigi juhtkonna külalisteks olid 42 riigi ametlikud esindajad ja tipphetkeks pärgade vetteheitmine Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina piiril asuva Sremska Rada sillalt, mida tegid Serbia peaminister ja Bosnia ja Hertsegoviina koosseisu kuuluva Serbia vabariigi (Republika Srpska) president. Esimese üritusega tähistati sõjalise võidu ja iseseisvussõja (1991-1995) lõpetamise 20. aastapäeva, ent selgelt ka võitu separatismi üle, teine oli sama sõja vastaspoole kurbusehetk ja langenute mälestamine. Euronews jt. juhtivad telekanalid eelistasid neist pigem kaadreid näidata kui ürituste sisu kommenteerida. Mõistagi ei päästnud see tagasihoitus paralleelidele mõtlemisest asjatundjate ja uute osaliste ringis.
Lihtsalt on nii, et mitmete rahvusvaheliste probleemide puhul saab öelda - see on juba kord ajaloos läbi mängitud. Eriti juhtudel, kus konfliktis osalejad – suur rahvas ja teist suurt rahvas esindav ja selle toetust pälviv kohapealne ülesköetud vähemus – on äravahetamiseni sarnased teises, hoopis mujal, ent samasuguses tsivilisatsioonis toimuva konflikti osapooltega. Sestap on ka loogiline otsida lahendust nii, et vanema konflikti stsenaarium ehk selle täpselt fikseeritud kulgemine, kantakse antud maailma piirkonnast üle teise, asendatakse nimed ja jälgitakse– kas ajalugu tõesti kordub?
Reaalsus ongi selles, et mullu tekkinud nn. Ida-Ukraina konflikti on algusest peale kõrvutatud ja võrreldud sellega, mis toimus aastatel 1991-95 Horvaatias. Aasta enne seda oli Horvaatia osa Jugoslaavia punaimpeeriumist ja kui NSV Liidu toonastes rahvusvabariikides tekkisid geopoliitiliselt olulistes paikades impeeriumit hoidvate venekeelsete separatistlikud moodustised ning seda ikka seal, kus asusid Nõukogude Armee garnisonid, siis täpselt sama protsess käis ka Jugoslaavia nendes paikades, kus elasid või olid ümber asunud suurima rahvuse esindajad – serblased.
Erinevalt Jeltsinist, kes algaastatel pidas silmas demokraatliku Venemaa loomist ja suisa kihutas selle koosseisu jäävaid väiksemaid rahvaid võtma endale „suveräänsust nii palju, kui võimalik“, rääkis serblaste juht Milošević Suur-Serbia loomise vajadusest ja seda mööndusteta väiksematele rahvastele.
Horvaatia „Ida-Ukraina“ ehk neljandikku tema territooriumist hõivav Republika Srpska Krajina (RSK) kuulutati välja veel veebruaris 1991 ehk neli kuud enne Horvaatia iseseisvuse väljakuulutamist (25. juuni 1991). Kuna juba käis horvaatide massiline põgenemine segaasustusega piirkonnast, oli sõjategevuse puhkemine keskvõimu ja separatistide vahel paratamatu. RSKd toetas avalikult Serbia, kelle kontrollida oli kogu Jugoslaavia rahvaarmee võimsus ja halvasti relvastatud horvaate tabas üks kaotus teise järel. Vaherahu jaanuaris 1992 kehtestati Horvaatia sõjalise kaotuse tingimustes. Peamine oli siiski see, et samas käivitus Horvaatia iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine varemkehtinud piirides ehk siis separatistide „iseseisvust“ eirates. Seega sama olukord, mis on täna Donbassi ja Luhanski „vabariikidega“ – keegi peale Moskva enda nukuriikide pole ju nende iseseisvust tunnustanud.
Horvaatias püsis antud seis – neljandik vabariigist toimib omapäitsi - neli aastat, kuni muutunud rahvusvaheline olukord (Bosnia kriis ja Miloševići positsioonide nõrgenemine) lubas vahepeal taasloodud Horvaatia armeel kahe välkoperatsiooniga – 1.-3.05. ja 4.-5.08 1995 separatistid purustada ja riigi terviklikkus taastada. Separatistid alistusid 5. augustil Knini linnas ja esialistujaks oli impeeriumiaegne politseiülem, oma maneeridelt ka „Knini šerifiks“ kutsutud Milan Martic, tol hetkel RSK president, kes täna istub oma 30-aastast karistust Tartu vanglas. Umbes 200000 serblast lahkus seejärel kas Bosnia ja Hertsegoviinasse või Serbiasse ja horvaadid pöördusid antud piirkonda tagasi. Kui enne sõda moodustasid serblased 12 protsenti Horvaatia elanikkonnast, siis nüüd 4,5 protsenti.
Nagu meenutet, lõppes Horvaatia vastasseis oma „Ida-Ukrainaga“ viimase sõjalise tagasivõtmisega. On ütlematagi selge, et Ukraina ja Ida-Ukraina vahel tegelikult pausideta jätkuv tulevahetus peab segama ühtesid end pikaks sisseseadmiseks ja teisi valmistumiseks otsustavaks löögiks juhul, kui konflikt ei lahene läbirääkimiste või valimiste teel. Horvaatias hoidis 1992-95.a. vaherahul pidureid peal kohalesaabunud ÜRO kontingent, kes küll välistasid säärase pideva tulistamise nagu see käib praegu Donbassis, ent kelledest mindi soodsa hetke avanedes 1995. aastal lihtsalt mööda.
Ukraina plaaniks on võimalike vahendusjõudude (ÜRO rahukaitsjad või rahuvalvajad) paigutamine siiapoole Ukraina-Venemaa piiri ehk siis separatistide selja taha – asi, millega separatistid ja Moskva kohe kuidagi ei nõustu. Praegust intensiivistunud madistamist silmas pidades juhiks tähelepanu sellele, et enne „täna 20 aastat tagasi operatsiooni“ tegi Horvaatia sellele eelnenud katse (1.-3.05.1995), mis ilmselt oli mõeldud muu maailma reageeringu kontrollimiseks ja kuna see oli soodne, järgneski kolm kuud hiljem „Torm“ (operatsiooni ametlik nimi), mille intensiivsust kiidavad sõjaasjatundjad tänagi.
Nii või teisiti seisab Ida-Ukraina konflikti lõpetamine ees ja võimalik, et juba kümne aasta pärast peavad ühed võiduparaadi ja konflikti kaotanud poole juhtidel, ka suurriigi juhil pole võimalik muuga vastata kui pärgi asetada või vette visata (kui sümboolses piirijões kokku lepitakse). Zagrebi võiduparaadil olid teistest endise Jugoslaavia riikidest esindatud vaid Bosnia ja Hertsegoviina ja Makedoonia. Serbia peaminister Aleksandar Vučićile oli see aga teine tundlik missioon – kuu varem käis ta moslemite poolel Bosnia ja Hertsegoviinas ja mälestas Srebrenicas hukkunuid – žest, millele vastati kivirahega, ent selle alt välja jooksnult kinnitas Vučić, et jätkab suhete normaliseerimist naabritega. Nädal hiljem, uut Ukraina suursaadikut vastu võttes aga kinnitas Vučić, et Serbia tunnustab Ukrainat tema ametlikes piirides.
