Asjatundjad olid juba siis kindlad, et sama kehtib ka Rootsi puhul, läks aega mis läks, ent see saigi kinnituse! Lisagem siia mullune uudis, et esimeseks Euroopa riigijuhiks, kes võttis vastu agressioonipoliitikat alustanud Venemaa presidendi omal pinnal, oli Prantsuse president Francois Hollande, kes kutsus Putini Normandia dessandi 70. aastapäeva pidustustele, kus sündis ka tänini töötav Ukraina kvartett – Hollande, Merkel, Porošenko, Putin. Kuna suurriigi juht tegi ukse lahti, järgnes Putini visiit Austriasse selle presidendi Heinz Fischeri kutsel ja arutlusteemaks olid seal juba Venemaa gaasitarnete tulevik. Kuna Soome välisminister Tuomioja tegi samal päeval (24. juuni 2014) esimese kriitilise märkuse Eesti presidendi sõnade kohta Venemaa aadressil, reageerisin sellele toona artikliga „Pariis, Viin ja Helsingi on oma traditsioonilistes rollides tagasi“ (30. juuni 2014), mis sai suure järelkaja.

Täna on põhjust meelde tuletada seal tõdetut - Austria ja Soome jäid pärast Teist maailmasõda kümneks aastaks võitjate võimu alla ja kui ka võõrväed lahkusid, ei üritanud kummagi riigi juhid liikmelisust juba tekkinud sõjalistes blokkides. Vaevalt oleks neil lastud ka seda teha, sest suure sõja võitjatele sobis nende neutraalne saatus rohkem. Pealegi asusid Austria-Soome kõrvu niigi neutraalsete Šveitsi ja Rootsiga ning nii oligi Euroopas piisavalt platsdarme, kus kõigil suurtel olid võrdsed õigused ja head võimalused arutada ja lahendada konflikte.

Külma sõja lõppemise ja sotsialismileeri kokkuvarisemise järel ühinesid Austria, Rootsi ja Soome 1995. aastal Euroopa Liiduga, mis vaieldamatult tähendas NSVL asemel areenil koha sisse võtnud Venemaa mõjukuse vähenemist neis. Pole siis ka ime, et nüüd enda kui impeeriumi ja superriigi taastamise teele asunud Kreml üritab taastada samuti oma mõjukust Helsingis ja Stockholmis. Nagu bütsantsilikule jõupoliitikale kombeks – andes jõupositsioonilt märku, et tuleks teha seda ja ainult niimoodi. Arusaadavalt tekitab stalinliku stiili taaskasutamine tänases rahvusvahelises olukorras nördimust ja sellest ka paratamatud lekked meediasse, mis ju tegelikult kõigest paljastavad selle, mida kogu poliitiline ladvik niigi teab.

Imestada pole midagi – ajalugu on Soomest, Rootsist ja Austriast teinud piiri- ja puhverriigid ehk kohad, mille sise- ja eriti välispoliitika kujundamisel üritavad kaasa lüüa nende vahetud või kaugemad naabrid ja koostööpartnerid. Ajaloost on kasulik meenutaada, et 18. sajandil, pärast Narva all võidelnud Karl XII surma oli Rootsis pikalt võimul nn mütside partei, mida kutsuti ka Moskoovia parteiks, sest ta teostas Venemaa-meelset poliitikat ja tema konkurendiks oli kübarate ehk Prantsuse partei, kes lõpptulemusena sai võidu ja aitas lõpuks isegi Rootsi troonile Prantsuse marssali. Kahel järgmisel sajandil pole Rootsis Vene-parteist räägitud ja tänane poliitiline kultuur on üldse säärane, et võõrvõimu või naabriga ei taha end keegi siduda.

Samas on siiski päevselge, et suurvõimude kokkupõrkamise ajal ehk suurte kriiside puhul lööb just puhverriikides välja see, et osa nende poliitikutest on halvasti varjatult ühe ja teised teise suurvõimu meelsed. Tegelikult on see õige ka Eesti, Läti ja Leedu kohta, keda veel 1920-30ndatel peeti klassikalisteks puhverriikideks ja neiks on nad – eeskätt Läti ja Eesti ning seda tänus suurearvulistele vene kogukondadele – jäänud arvestava osaga tänagi. Ning kui ikka lugeda tähelepanelikult kõigi Eesti erakondade valimisprogrammides kirja pandud välispoliitikat, siis on seal kirjas nii läände kui itta vaatamist. Ent see on ka loomulik ja paratamatu.

Nagu on vägagi normaalne pöörata äsjane uudis Rootsist positiivseks – nad on juba peaaegu 300 aastat tõrjunud edukalt ettekirjutusi väljast, sest alati kui asi on liiga tõsiseks läinud, on tekkinud rahulolematuse lahendanud opositsioon ja tema valimisvõit. Teisisõnu – puhverriikide saatus täna jälle tuliseks läinud maailmas sõltub neis kehtivast demokraatiast.