Nagu teada, on sanktsioonide alla sattunud oligarhide, sealhulgas Putinile eriti lähedaste Rotenbergide ja Timtšenko rikkused järsult kokku kuivanud, kusjuures Putin ise pidas 29.11 heaks seda, et rikkad kannatavad just temaga seotuse pärast!? Otse öeldes on Putin teinud kriisi süvenedes mitmeid segasevõitu avaldusi – värskeim vast näiteks 18.01 kõlanud üleskutse asuda elama Kaug-Itta, kus antakse tasuta kasutamiseks üks hektar maad – milledest võib välja lugeda, et tal pole piisavat ülevaadet kiirelt muutuvast olukorrast. Lihtrahvale on peamiseks osa kaupade täielik haihtumine lettidelt ja hindade järsk tõus. Ent sellest kõigest hoolimata kinnitavad ka viimased avaliku arvamuse küsitlused, et president Putini kui kõigi kriisi põhjustanud otsuste algataja autoriteet masside silmis on pea sama kõrge, kui avantüüride alghetkel ehk märtsis 2014. Mõistagi on põhjust esitatavate arvude tõelisuses kahelda, sest mida nädal edasi, seda rohkem tehakse Venemaa tippudes juttu ka sellest, kas Putini aeg pole ümber saanud ehk kas pole aeg teda kohalt maha võtta ja uut poliitikat alustada. Loomulikult pole Kremli peremehele endalegi saladus, et niisugused mõtted liiguvad ja nagu teised diktaatorid varemgi, mängib temagi meeskond ennetamisele ja probleemi avalikule käsitlemisele.

Nii polnudki juhus, et Putini suurel kohtumisel ajakirjanikega 18. detsembril kõlas küsimus – kas te ei karda, et teie lähikond (okruzenije) võib teid reeta ja kukutada? Putin pareeris kindlalt, välistas paleepöörde juba sellega, et Venemaal polevatki paleesid ja kinnitas, et kõik sõltub rahva hoiakust ja näete – rahvas tõesti toetab minu algatusi. Eelmisel nädalal Davosi foorumil olnud Venemaa asepeaminister Juri Šuvalov läks sama teema arendamisega koguni niikaugele, et kuulutas, nagu ei tunneks keegi välismaal Venemaa ajalugu, sest kui vene rahvas näeb, et tema liidrit tahetakse väljastpoolt kukutada, siis vastupidi, kõik, kogunevat oma liidri ümber. Teda toetas samal päeval (22.01) kodus peaminister Medvedev, kelle sõnul oli Krimmi liitmine ja järgnenu „ühine kollektiivne otsus“, mille eest ka ühiselt vastutatakse ja tehakse kõik kriisist välja tulemiseks.

Kui nüüd tulla selle ajaloo tundmise juurde, siis pole Venemaa selles mingi erand ja sobivaid näiteid ajaloost võtta küll ja küll. Esmalt võiks meenutada Nikita Hruštšovi tagandamist lähikondlaste poolt oktoobris 1964 ja veelgi sobilikum näide on seotud suurreformaator Mihhail Gorbatšoviga. Ka tema kukutajaks augustis 1991 sai lähikond ja siis oli just rahvas see, kes hakkas vastu riigipöörajatele. Omaette küsimus on muidugi see, kui paljud neist tahtsid seejuures ka Gorbatšovi jätkamist, ent enamus välistas selgelt tagasipöördumise eelmise süsteemi juurde. Erinevus tänasest on selles, et toona soovisid ka muu maailma vägevad Gorbachovi jätkamist, asi, mis ei kehti Putini suhtes. Gorbatšovi teine ja lõplik lahkumine võimult detsembris 1991 tulenes aga jällegi tema uue lähikonna võimetusest ja laialijooksmisest olukorras, kus muu maailma vägevad hakkasid toetama uusi võimukeskusi hiidimpeeriumis ja suurem osa alamatest olid oma senise liidri poliitikas pettunud ja talle selja pööranud. Kuigi autoritaarsetes ühiskondades on liidri vahetamine reeglina jätkuvalt mitme-käiguline protsess, on reaalsus seegi, et tänane Venemaa erineb kardinaalselt sellest, mida kujutas endast Nõukogude Liit detsembris 1991.

Toodu on eeskätt ajaloo meenutus ja väite, et Venemaa, vene rahvas ja Vene liidri lähikond on midagi erilist teistega võrreldes, kummutamine. Hetkel siiski on olemas võimalus, et Putin taltub Ida-Ukrainas, selle piir Venemaaga läheb näiteks rahvusvahelise kontrolli alla ja Venemaa liidri saatus otsustatakse korralistel valimistel. Ent hetkel kontrollimatute separatistide kõrval tasub siiski jälgida veel ühte tegurit, mis võib kõikvõimalikke arenguid forsseerida. Sest - Putini sõjalisest agressioonist on veelgi agressiivsem tema propagandamasin. Tuleb tunnistada, et totaalset valetamist suudetakse edukalt teha isegi Euroopa Liidu, USA kodanike hulgas. Samas on see ajupesu selgelt üle forsseeritud ja tegutsetakse massipsühholoogia reegleid eiravalt. Mis on ilmselt paratamatus, sest häda on suur. Igal juhul püütakse venelastele kogu aeg selgeks teha, et eksinud muu maailm parandab kohe-kohe oma vigu, sest iga EL välisministrite ja tippkohtumiste eel – aga neid on juba olnud 11! – väidavad Venemaa telekanalid, et need-need poliitikud ja riigid on sanktsioonide vastu ja tõenäoliselt need tühistatakse, et ... pärast kohtumiste lõppu tõdeda – kõik läheb edasi. Teoorias nimetatakse seda põhjendamatute lootuste ülespuhumiseks ja kui kõik kiirelt haihtub, mõjub see massile destruktiivselt. Kuna Venemaal on asjatuid lootusi juba korduvalt ja üha kiirenevas tempos üles kruvitud ning vene rahvas on esimene, kes tänaste infokanalite vahendusel säärast ajupesu üle elab, siis – mine tea, võib tõesti mõni uus Venemaa-nimeline kriisiaegne käitumismudel tekkida.