Toomas Alatalu: kas Rutte mängib ka Klaveriga ehk rahunenult Hollandi valimistulemustest
Hollandi tulemustest on peamine teada – liberaale (VVD) juhtinud peaminister Mark Rutte sai võidu ja jätkab ametis, parempopulistiks kuulutatud Geert Wildersi juhitud PVV sai kohti juurde ja tõusis teiseks poliitjõuks riigis. Kui meenutada nädala taguseid küsitlusi, siis VVD-le pakuti 28 ja PVV-le 22 kohta, täna on need numbrid 33 ja 20. Pole kahtlustki, et Rutte olukord paranes tunduvalt tänu avalikule tülile Türgile, milles Holland – erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast – ei lubanud Türgi ministreid riiki, et nood peaksid Hollandis elavatele Türgi kodanikele kihutuskõnesid president Erdogani reziimi loomise kasuks.
Türgi president ja välisminister „tänasid“ Hollandit selle eest teda „fašistlikuks ja rassistlikuks banaanivabariigiks“ kuulutamisega (viimane oli eriti ränk eksimus, sest tegu on ju monarhiaga), mida kogu Euroopa ladvik ruttas taunima. (Teadu pole Türgi juhtkond ainuke „fašisti“-sõna kergekäeline pruukija – tõik, mis annab lootust samasugusele tähelepanule tulevikus mõnes teiseski riigis kõlavale kolmandate pidevale sildistamisele.).
Tasub lisada sedagi, et kõige valusamalt riivas hollandlaste tundeid otse valimispäeva eel kõlanud Türgi presidendi süüdistus sellest, et just hollandlased on vastutavad 1995. aasta Srebrenicas toimunud 8000 moslemi nooruki ja meeste tapmise eest. Noid toona kuni viimase hetkeni turvanud Hollandi väekontingendi lahkumine osutus saatuslikuks, ent järgnenut korduvalt arutanud rahvusvaheline kohus on kahetsedes nentinud vaid seda, et hollandlastest ÜRO üksus „ei suutnud tragöödiat ära hoida“.
Mõistagi koondab nii valus süüdistus hellal hetkel iga rahva oma liidri ümber, kes - erinevalt naabersuurriikide juhtidest - oli ka julgenud end otseselt vastandada lahmivale süüdistajale.
Mõistagi on kena, et nüüd saavad kõik tänu kohalelennutatud ajakirjanikele osa kõigest. Ent seda tuleks teha täismahus. Karm tõde on selles, et tegelikult andsid „meie kõigi ühised valimised Hollandis“ soovitud tulemuse üksnes kahes asjas – Rutte on edasi võimul ja Wilders võimule ei pääse. Pole aga juhus, et Rutte ruttas kohe kurtma - uue valitsuse loomine võtab kaua aega. 33 kohta tähendab seda, et nagu siiani – kui VVD-l oli 41 kohta 150-liikmelises parlamendis, - tuleb Ruttel moodustada koalitsioonivalitsus.
Koos temaga põrus valimistel ka partneriks olnud Tööpartei (PvdA), kes kaotas koguni 29 kohta - oli 38 ja on 9 kohta. Kaotada 79st kohast 37 on ikkagi valitsuse selge läbikukkumine ja tüüpilise sotsiaaldemokraatliku parteile PvdA selge krahh. Kahe suurpartei asemel on neid nüüd riigis üks, kes õnneks suutis ka säilitada paraja üleoleku kõigi ülejäänud parteide suhtes.
Keda uueks partneriks kosida – jagub, ent erinevalt eelmisest parlamendi koosseisust peab neid olema vähemalt kaks, mis teeb valitsuse loomise keeruliseks. Rääkimata sellest, et tõenäolised partnerid on suhteliselt ebakindla toetajaskonnaga ja 2019. aasta toimuvad nii ülemkoja kui ka Euroopa parlamendi valimised, mis võivad Hollandi poliitmaastiku taas ümber mängida. Tasub teada sedagi, et Hollandis on varem kolmel korral jäetud valimiste võitja n-ö kõrvale ja valitsuse on moodustanud 2.-4. tulemuse teinud erakonnad.
Rutte võimalikeks partneriteks on kristlikud demokraadid (CDA), kes olid tema esimeses valitsuses 2010-2012 nn noorempartnerid (ehkki vaid 21 kohaga, mis tähendas seda, et otsustavate hääletuste puhul sai see koalitsioon võimul püsimiseks kokkulepitud hääled Wildersi parteilt) ja Demokraadid66, kes mõlemad on samuti kõikuva toetajaskonnaga, ent praegu tõusuharjal – mõlema 19 kohta tähendavad seda, et esimene sai 6 ja teine 7 kohta juurde.
Lihtne rehkendus – VVD 33 + CDA 19 + D66 19 = 71 näitab, et see tähendab vaid vähemuskoalitsiooni. Pealegi – kes täidab heaoluriigi loomise ehk sotsiaalse poole eest võitleja rolli valitsuses, asi, millega siiani tegeles PvdA? Sestap tuleb tsentristide kõrval ka vasakule vaadata, kust poliitikahuviline võib nii mõndagi huvitavat leida.
Äsjaste valimiste peaüllatajaks oli Roheliste-vasakpoolsete liit (GL), kes senise 10 kohta (2010.a. valimistel) ja 4 kohta (2012) vahetas 14 koha vastu. Paljus tänu oma karismaatilisele liidrile Jesse Klaverile (isa poolt Maroko ja ema poolt Indoneesia verd mees), kes veel 24-aastasena ehk seitse aastat tagasi kuulutati riigi „parimaks noorpoliitikuks“.
Tema kampaania lööksõnadeks olid „rohelisus, sotsiaalsus ja tolerantsus“ ehk siis teda võib pidada kõige selle vastandiks, mida propageerib Wilders. Ent – too ju võitis ka 7 kohta juurde või tagasi (2010.a valimistel sai PVV 24 kohta , mis erakorralistel valimistel 2012.a. kahanes 15-le). Ehk teisisõnu – Hollandi äsjastel üldvalimistel tugevnesid nii paremäärmuspartei kui ka uusvasakpoolsed.
Viimaseid teeb antud juhul eriti huvitavaks tõik, et nad on välja kasvanud kunagise Hollandi Kommunistliku Partei (omas sõja järel pea alati esindust parlamendis) Moskva—Pekingi tüli päevil 1964.a. moodustunud Hiina-meelsest harust, mis kandis nime marksistlik-leninlik keskus. Tasub teada, et Nõukogude ajal olid Hollandi kommunistid üheks suurimaks peavaluks Moskvale – Hiina juhtkonnaga mehkeldamise järel mõisteti hukka Moskva sissetung Tšehhoslovakkiasse. Ajapikku Hiina unustati, ent põhimõttelise vastandumisega kahele imperialistlikule keskusele – USA ja NSVLile - tagati endale piisav toetajaskond laevaehitajate, dokitööliste, metallitöötlejate ja immigrantide hulgas. Suudeti ka ajaga kaasa käia – mainitud keskuse järglane moodustas koos kolme muu vasakpoolse parteiga 1989. aastal ühenduse GL, millel on algusest peale olnud oma esindajad Hollandi pea kõigis valitud kogudes (kes oma organisatsiooni ajalugu ei häbene).
Esindatud on ka 1971. aasta samast maoistide seltskonnast lahkulöönud teine kooslus, kes moodustasid demokraatlikku sotsialismi propageeriva Sotsialistliku Partei (SP). Too sai äsjavalitud parlamendis 14 kohta (siiani 15, 2006.a. koguni 25). Kuna valimiste absoluutarvud pole teada, on raske öelda, kas GLi tugevnemine toimus üksnes sotsiaaldemokraatide arvel või saab rääkida vasakpoolsete üldisest tõusust Hollandis (tendents, mida USAs esindas Sandersi tiib Demokraatlikus parteis). On kuidas on, Rutte võimalikul uuel koalitsioonil on hääli puudu ja miks mitte mõelda noorteiidoliks tõusnud Klaveri kaasamisele. Kui Rutte koalitsioonil sobis omal ajal Wildersi toetus, siis miks mitte tuua mängu Klaver.
