Vladimir Putin ÜROs Foto: Richard Drew, AP

See algusest peale toiminud eristumine teistest muutus permanentselt süvenevaks tendentsiks ajal, mil Eesti sai uue geopoliitilise moodustise osaks tulenevalt meie liitumisest NATO JA Euroopa Liiduga. Aasta varem, märtsis 2003, toimunud Riigikogu valimised võitis küll Keskerakond, ent mängiti jälle võimult eemale, sest uut koalitsioonivalitsust hakkas juhtima temast valimistel 3800 häält vähem saanud Res Publica. Uue olukorraga kohanev Venemaa seadis toona kiirelt sisse sidemeid võimuparteide vahel ja – eks selles etendanud ka oma osa Keskerakonna juhtide eelnev suhtlus Moskvaga – läks nii, et Eestis sai Jedinaja Rossija koostööpartneriks detsembris 2004 mitte võimupartei Res Publica, vaid opositsiooni jäänud Eesti Keskerakond.

Mõtlemiskoht, nagu öeldakse, sest tegu oli ainsa säärase erandiga, mida toona lubas endale Jedinaja Rossija. Praegu väidetakse küll, et ega see koostööleping midagi eriti kaasa ei toonud, ent see, et erakonna välispoliitiline mõtlemine on mitmes olulises punktis Kremli poole kaldu, ei vaja juba aastaid tõestust. Nagu pole väikses riigis unustatud antud erakonna juhi käitumist Pronkssõduri saaga, 2008. ja 2014. aastal põhimõtteliste sündmuste päevil ja neile kõigile järgnenud positsioonilahingutes.

Nüüd, kus Keskerakonna esinäod on parajalt uuenenud ja räägitakse võimalikust uuest algusest suhetes teiste erakondadega, on tark esmalt vaadata Euroopas ringi. Seda enne kui otsustada – kas Keskerakonna leping Jedinaja Rossijaga, - mida mõned selle erakonna liikmed vahepeal isegi üritasid tühistada, - on jätkuvalt takistuseks ühtse välispoliitika kujundamises ja Eesti erakondade omavahelises suhtluses. (Teadu andis üks Keskerakonna külalisesinejatest sellest viimasest oma esinemises märku).

Erakonna äsjane presidendikandidaat Mailis Reps, kes oli ise üheks kahest (teine Ain Seppik) lepingu allkirjastajast 2004. aastal, ütles äsja lennukalt – „jätame selle Kremli ukse lahti.“

Kui piirduda vaid eelmise nädala sündmustega Euroopas, siis sealgi liikuv Reps teab, mida räägib. Teatavasti avalikustas Venemaa president Putin Valdai klubis kõneledes mõndagi huvitavat suure poliitika köögis toimunust. Sealjuures meidki huvitavate Ida-Ukraina arengute osas. Kuigi Prantsuse, Saksa, Ukraina ja Vene liidrite viimane kohtumine Berliinis lõppes näiliselt ummikuga, andsid Donetski ja Luhanski separatistide ninamehed veel läinud nädalal teada 6. novembriks välja kuulutatud kohalike valimiste „edasilükkamisest“ ehk siis Moskva tegi sammu tagasi.

Mis võib järgneda, on raske öelda, kuid kui võtta arvesse Putini Ida-Ukraina teemaline avameelitsemine Sochis, võib paljugi sõltuda USA uue administratsiooni hoiakust. Eeskätt seetõttu, et Prantsuse ja Saksa liidrid on jõudnud teatud seinani, mida nad ei ole valmis ületama.

Läks nii, et Putin avas – küsimustele vastates - selleteemalisi kaarte koguni kahel korral. Algul üldisemalt, ent kümmekond minutit hiljem, kui üritati uue küsimusega enamat, tuligi lisaks ports väga huvitavaid detaile.

Tema sõnul olla Ukraina presidendi Petro Porošenko võtmeideel paigutada Ida-Ukrainasse kergerelvastusega OSCE ametnikud vaid üks toetaja – Putin, sest Hollande ja Merkel on sellele vastu. Esiteks seetõttu, et OSCE polevat kunagi oma missioonide liikmetele relvi jaganud ja teiseks seetõttu, et relvis inimeste ilmumine võivat kedagi õhutada samuti „haarama relva relvastatud inimeste vastu.“ See viimane selgitus tuletab mõistagi meelde Euroopa riikides kehtivaid „ideaalse ühiskonna“ seadusesätteid, mis täna selgelt raskendavad terrorismivastast võitlust.

Tegelik mittetoetamise põhjus on arusaadavalt muus – Ida-Ukrainasse saadetav seltskond komplekteeritakse eeskätt suurriikidest ja võimalike inimohvrite kartus on suur. Nii nagu USA vältis oma meeste lahingutesse saatmist enne presidendivalimisi, teevad seda ka Pariis ja Berliin – mõlemas riigis on valimised tuleval aastal. Sellest ka nendepoolne venitamine Minskis kokkulepitu elluviimisega.

Berliinis Hollande’i ja Merkeli poolt tegemata jäetu sai paar päeva hiljem loogilise jätku Itaalia peaministri Renzi otsuses blokeerida täiendavate sanktsioonide kehtestamine Venemaale. Renzi soolo läks vastuollu Merkeli tippkohtumise eelse kindla lubadusega sanktsioonid kehtestada. Ometi tuli juba järgmisel päeval (28. oktoober) kinnitus, et esimesed torud Nord Stream2 ehituseks – milleks ametlikku luba ju pole – saabusid Rügeni saarele. Kolm päeva varem oli Euroopa Komisjon sulgenud silmad ilmsele seaduserikkumisele Gazpromi ja OPALi tehingus, mis kahjustab selgelt Ukraina huve.

Lisagem neile, nüüd eraäritehinguteks kuulutatuile veel üks ja mastaapsem detail – päev varem ehk 27.10 hääletas Rahvusvahelise parlamentideliit Genfis ülekaalukalt (138:19) selle poolt, et IPU 137. istung toimub mitte Genfis, vaid erakorraliselt oktoobris 2017 Peterburis. Muuhulgas tähendab see ka küllaminekut sanktsioonide all olevatele Riigiduuma liikmetele (ja eeldab samuti seisu, ent Venemaa sel hetkel ei sõdi !?).

Venemaa moosis seda korraldamisõigust endale terve aasta ja mõistagi oli Lääne parlamendiliikmetel sellega nõustumise juures silme ees see, mida teevad nende valitsused. Kõigi liikmesmaade ees ja võrdsetest võrdsematena väljapoole liitu kahepoolselt.

Resümeerigem toodut – Euroopa suurriikide Venemaa-suunaline poliitika on selgelt mitmetasandiline: poliitikas ja rahvusvahelises õiguses ollakse põhimõtete eest väljas, ent seda vaid teatud piirideni. Ülal toodud ülestunnistus – „relvadega inimeste nägemine võib viia nendele relvadega kallaleminekuni“ ja sellega kaasnev filosoofia on tegelikult ju soodustanud seisu tekkimise, kus agressor võib rahumeeli oma jultunud võitude vilju ja pikalt nautida.

Kuna toimub vaid n.ö. pealtvaatamine (IPU mainitud konverentsil lubasid kahe suurriigi parlamendiliikmed teha kui vaja - Peterburis Venemaa poliitikat tauniva avalduse!?), siis on ka aega rahulikult ajalugu ümber kirjutada ja sundida kõiki seda aktsepteerima. Pole olnud raske märgata, kuidas juba konverentsist konverentsini, kirjutisest kirjutiseni taandatakse kõike 2008.a. sündmustele Kosovos ja 2014.a. Krimmis, ehkki see loogiline rida algas 2002.a. Putini keeldumisest viia ellu Jeltsini otsus vägede äratoomisest Gruusiast ja Moldovast.

Mis aga puutub Repsi mõttesse „selle Kremli ukse lahti jätmisest“, siis – väikeriik ei saa suurt välispoliitikat mängida ja on võimatu ette kujutada koalitsiooni – aga Eestis on vaid säärased valitsused võimalikud, - kus ühel osalisel (ja Keskerakonnal tuleb tõenäoliselt leppida ikkagi noorema koalitsioonipartneri rolliga), on välissuhtluses kahele poole avanev lisauks. Ehk orienteeruks nüüd ja kohe ikkagi võrdsete koalitsiooni loomisele!?