James Mattis Foto: Yuri Gripas, REUTERS

Mõistagi lootis Obama sellega tagada endale vastasleeri toetuse oma välispoliitilistele plaanidele, ent see jäi tulemata. Tagatipuks tuletab Gates’i aeg kaitseministrina meelde pigem USA sõjalis-strateegilisi läbikukkumisi – Venemaa vallutusretke Gruusias pärast seda, kui Pariis ja Berliin olid blokeerinud NATO edasise laienemise ning ebaõnnestunud äratulekuid Iraagist ja Afganistanist.

Saatuse irooniana andis Obamale pea sama tulemuse teinegi vabariiklastelt laenatud senaatorist kaitseminister Chuck Hagel, kelle ametiaega – 2013-2015 – jääb uus Venemaa agressioon Ukrainas ja Islami kalifaadi (ISIL) väljakuulutamine.

Oma eelkäija kogemusi arvestades tegi tugeva mehena – tulin-nägin-võitsin – ja n-ö kõrvalt poliitikasse astunud ärimees Donald Trump erakordse valiku kaitseministri osas, kui pakkus selle koha populaarsele erukindralile ja sõjateoreetik James Mattisele. USA poliitikas valitseva uue õhustiku mõistmise huvides olgu lisatud, et kindral Mattisest oleks ka võinud saada presidendikandidaat – toetusgrupp selleks oli olemas, ent Trump hakkas liiga kiirelt võitma oma konkurente ja Mattise kübar jäi ringi viskamata. Samas oli ta esimesi ministreid, keda Trump suure bravuuriga välja pakkus. 2. detsembril esitles Trump teda kui Mad Dog Mattis’t (marukoer Mattis) Mad Dog on üks paljudest hüüdnimedest, mida täiskindral oma teenistuse ajal on saanud ja mis peegeldab hästi tema vabadust väljaütlemistes – asjad on nii, nagu nad on.

Mõistagi on Mattis harjunud ka poliitikutega nende keeles ehk siis poliitkorrektselt (s.t. pigem valetades) suhtlema, ent tema teksti sirgjoonelisus NATO kaitseministrite nõupidamisel mõjus mõnedele ajakirjanikele tõesti ultimaatumi esitamisena. Ehk siis sõnad sellest, et kui liikmesriigid oma kaitsekulutusi kokkulepitud tasemeni ei suurenda ja „vastavaid plaane selleks ei koosta“, siis on USA-l õigus mõelda oma rolli vähendamisele NATOs. Just see jutumärkides lõik ongi ainuke uus sõnum USA uue kaitseministri tekstis, mis ümmargust juttu ajama ja mitte-midagi-muutma harjunud tegelastele mõjus pommuudisena. Ehkki selle kuulmiseks oli ettevalmistusaega küll ja küll tulenevalt Trumpi NATO teemalistest kuulutamistest valimiskampaanias.

Tasub teada teistki detaili minevikust – Mattis on teine kindral USA ajaloos, kes on saanud kaitseministriks erandkorras. Asi selles, et kõikvõimalike korruptiivsete suhete vältimiseks peab kindral olema vähemalt seitse aastat erus, enne kui ta saab pretendeerida kohale valitsuses. Esimene mees, kellele tehti USA senati toel erand, oli kindral George Marshall, kes nimetati kaitseministriks septembris 1950. Ehk siis pärast Korea sõja (1950-1953) algust, mis kujunes USA toetatud jõududele katastroofiliseks. Marshallil tuli n-ö kord majja lüüa ja ta sai sellega hakkama.

Täna, kui USA-l on teist korda ajaloos (eru)kindral kaitseministriks, löövad USA sõjaväelased otseselt kaasa vaenutegevuses Afganistanis, Iraagis, Süürias, abistavad instruktoritena tõsta armeede võitlusvalmidust paljudes riikides, k.a. Ukraina. Võinuks nagu oodata, et Mattis kaitseministrina siirdub esmalt NATO peakorterisse, ent ta läks hoopis Seouli ja Tokyosse (2.-6.veebruar), millega toetas Trumpi valitsuse eeldatavat välispoliitikat, milles peavastalisena nähakse Hiinat. Kuna Hiina senine liitlane Põhja-Korea katsetas nädal hiljem tuumarelva kanda võivat ballistilist raketti, läks Mattise esimene välisreis täkkesse.

Arusaadavalt ei saanud NATO tippudele ja Brüsselis tiirutavatele seltskondadele meeldida sattumine Pentagoni eelistustes nr.2 rolli. Või koguni nr.3 rolli, kui lisada Süürias juba alanud koostöö USA juhitud koalitsiooni ja Venemaa vahel. Eeldatavalt nõuab igasugune lahendus Süürias piisavalt aega ja kui sellele lisada, et Trump tuleb alles mai lõpus NATO tippkohtumisele (võrdluseks – Obama tegi seda aprilli algul 2009), siis on tänane üldpilt Läänes selgitatav ka sellega, et Trumpi valitsus alles formuleerib oma Atlandi-ülest ja Venemaa suunalist poliitikat Arvatavalt aktiivselt, sest Mattise 15. veebruari NATO kõne ja Trumpi 25. mail Euroopasse tulemise vahele jääb piisavalt aega, et mõni viidatud plaanidest võtaks ka konkreetsema kuju.

Kas nii läheb, on täna raske ennustada. Igal juhul andis Mattise „ultimaatumikese“-kõnega paralleelselt toimunud Trumpi ja Iisraeli peaministri Netanyahu paljureklaamitud kohtumine ebamäärase sõnumi – USA-l on uus plaan, aga see selgub hiljem.