Toomas Alatalu: Kui Keres mängis, olime kõik maletajad, tema võidud muutusid meie võitudeks
Malendite kinkimine oli omamoodi suurmood ja seda nii poistele kui tüdrukutele. 1953-1955. aastal, kui käisin Abja keskkoolis, oli kooli suurimaks autoriteediks 4.-6. klassi õpilane Maaja Ranniku, kes oli poistega valmis ka ilma oda või ratsuta mängima! Teisisõnu – väidan, et 1950ndad, mida küllalt hästi mäletan, olid tõelise malebuumi aastad koolinoorte hulgas ja see kõik oli seotud Paul Kerese eduga maletajana – teave, mida anti selgelt põlvest põlve edasi. See oli vedamine, et meil oli, keda neil rahvusliku allasurutuse ja suletuse aastail jälgida – Keres liikus maailmas ja esindas meid, väikest eesti rahvast ja tema tarkust, haritust.
Keresele endale otsustavad malelahingud langesid õnneks külma sõja sulaperioodi, mis tähendas informatsiooni suuremat liikumist. Pole kahtlustki, et tänu just Keresele ja meie tublidele raadioreporteritele sai kogu Eesti rahvas selgeks, kus asub Curacao saar. Olin siis juba Tartu ülikooli üliõpilane ja mais-juunis 1962 kuulus igapäevase info vahetamise juurde esiuudisena see, kuidas läks Keresel kaugel saarel. Eriti turniiri viimastel päevadel. Kõik elasid „oma Keresele“ kaasa ja isiklikult oli võimalus teda pärast seda turniiri ka Pühajärvel näha, kuna ajalootudengid olid seal kõrval Otepääl praktikal. See oli takseerimine eemalt, aga tema sõbralikkus ja elegantne liikumine lihtsalt tõmbas jälgima.
Seda tähelepanu kohest endale tõmbamise kergust nautisin hiljem korduvalt Eesti Televisioonis esinedes, kui juhtumisi sattusime ühte ja samase saatesse. Tänasegi päeva seisukohatl on ikkagi rabav meenutada, kui suurt osa Eesti Televisiooni näos toona kujundas male – kõik tähtsad maleturniirid, kus Keres mängis, said kajastatud ja "Aktuaalses kaameras" ka üksikud partiid detailides lahti räägitud. Rääkimata nädalalõpu ja spordisaadetest, kus seda tegid pikemalt Iivo Nei, Jüri Randviir jt. Või meenutagem legendaarset „Malekooli“, mis püsis 16 aastat ekraanil. Sest oli Keres, olid tema võidud, mis muutusid ka meie võitudeks.
Liikumisvabaduseta inimestena polnud samas keeldu mõelda end sinna, kus Keres parasjagu oli ja sestap olid teadmised – Keres mängib praegu seal ja siis läheb sinna - paljudele midagi igapäevase mõtlemise juurde kuuluvat. Elik – enda tundmine maletajana või siis vähemalt malehuvilisena oli Kerese eluajal mingi omamoodi trend, kui asja tänapäevaselt nimetada. Ning selle tunde kujundajateks olid olnud just need sajad entusiastid, kes 1940. aastal alanud musta masenduse aastakümnetel kasutasid Kerest elava eeskujuna, et õpetada koolides malet ja süstida noortesse teadmist, et ka väike rahva esindaja võib maailmas midagi suurt korda saata.
Mäletan hästi ka Kerese enda kommentaare tiitlimatšidele stuudios – kui ta rääkis, oli kogu tähelepanu temal, sest ta tegi nende minutitega, mis talle „eraldati“, asja lihtsalt selgeks. Mind kummitab siiani üks fraas Robert Fischeri ja Boriss Spasski tiitlimatshi ühe partii kommentaarist: „Tekkinud seisus polnud soliidne mängu jätkata, ent Spasski tegi veel paar käiku...“ Keres ise oli soliidsuse parim kehastus ja eks just see taganudki tema erakordse autoriteedi rahvusvahelisel areenil. Saatus, täpsemalt küll tema kodumaa saatus vajutas pitseri kogu tema malekarjäärile, ent mööngem sedagi, et tal võinuks halveminigi minna, kui ta poleks olnud Paul Keres ja malel poleks olnud seda kohta poliitikaga tegelevates ringkondades, mis tal on male maailmameistrite väljaselgitamise algusest peale.
Poliitika jaguneb ju ka väikseks ja suureks ehk siis suurjõudude vaheliseks ja nende osalusega tehtavaks suureks poliitikaks. Väikeriikidel ja -rahvastel pole viimasesse asja. Kui, siis vaid erandjuhtudel ehk siis, kui on välja panna talent ja autoriteet, keda aksepteerivad kõik ja on juhtumisi tekkinud seis, kus suurte asju sobib kõige paremini ajama mõni väikeriigi esindaja. Keresel on õnnestunud olla õigel ajal õigel kohal ja kaasa lüüa suures poliitikas: kui Stalini järgsed Kremli juhid taipasid NSVL-USA suhete normaliseerimiks kasutada malemeeskonna läkitamist Argentinasse, sai meeskonna kapteniks (märtsis 1954) Paul Keres, keda mõistagi võeti sel hetkel kolmnurgas NSVL-USA-Argentina kui Eesti meeskonna liidrit 1939. aastal maleolümpial Buenos Aireses. See Kerese osalemine „suures poliitikas“ toimus ajal, mil suletud ühiskonnas jagati infot eriti napilt ehk siis Kerese suures poliitikas kaasalöömise teadvustamine seisab alles ees.
Viskaks õhku teisegi selgeks saamist vajava killu – kuna male oli esimeste mängude hulgas, kus inimese vastas võttis mängulaua taga koha sisse robot, siis miks mitte näha ka seoseid ja mõju omaaegse Kerese-buumi ehk koolide baasil toimunud malemängu sihipärase propageerimise, mille ulatuse ja tasemega oli kasulik arvestada isegi verinoorel rahvustelevisioonil (!) - , ja kerguse vahel, millega meie tänased koolinoored on omadanud internetisaladused ja Eesti teeb ilma e-riigina!?
See, et me Kerese jäädvustamise mitte ainult omal rahal, vaid teeme seda nüüd iseenesestmõistetavusega ka euromündil, üksnes kinnitab, et oleme jätkuvalt maletajad. Meile meeldib ja on ka kasulik olla Suure Maletaja-rahvas. Tänud, Paul Keres!
