USA Ukraina-suursaadik Marie Yovanovitch tunnistusi andmas. Foto: RS/MPI/Capital Pictures/Scanpix

Rõhk on sellel, mida keegi ütles või pidi ütlema tingimustes, kus riiki juhib nende veendumuste kohaselt valesti valitud ja valetajaks peetav president, ent kõike seda pajatatakse seotult kolmanda riigi ja rahvaga. Sisuliselt räägitakse rahvusvahelistest suhetest ja suhtlemisest ning tahes tahtma meenub, et eelmine sinnapoolne välispoliitika paljastamine kogu selle ebaeetilisuses ja räpasuses toimus oktoobris-novembris 1917 Petrogradis. Teadupärast läks siis Esimene maailmasõda edasi ja riigipöörde teinud bolševikud nägid oma võimulejäämise šanssi tsaarivalitsuse välispoliitiliste tehingute paljastamises.

Praegu suurt verevalamise sõda pole, käivad hübriid- ja kümned väiksed sõjad, ent kõigil neil paljastustel, mis praegu Kapitooliumilt kõlavad, on oma hind ja mõju kümnetele riikidele ja rahvastele. Alustades sellest, et kui võimu kaotanud USA Demokraatlik Partei meedia toel kogu seda kammajaad kolm aastat tagasi alustas, oli paljastamise objektiks Venemaa poliitika. Alles selle aasta septembris sai objektiks hoopiski Venemaa agressiooni all kannatava Ukraina poliitika.

Moraal on lihtne – kuna hammas (Muelleri komisjon) Venemaa peale ei hakanud, võtame ette väiksema (täpsemalt: suhtlemise temaga). Ja kuigi jutt käib endisest asepresident (2009-17) Bidenist, kelle avalik kiitlemine sellest, mitme tunniga tema saavutas Ukraina peaprokuröri mahavõtmise, on kõikjal talletatud.

Avalehele
66 Kommentaari