Selle tõdemuse järel on nutikas hüpata minevikku, sest meid huvitava sündmustiku algetapp algas samuti juhtide importimisega ehk väljast kodumaale tagasitoomisega. See puudutab nii Venemaalt toodud Põhja kui ka Jaapanist toodud Lõuna-Korea esimesi liidreid - Kim Il-sungi ja Syngman Rhee'd. Viimase puhul tasub lisada, et tegu oli (vähemus)kristlasega (metodist), mis ameeriklaste arvates oli parim võte kohalike kontrollimiseks. Täpselt samasuguse vea tegid ameeriklased 9 aastat hiljem Vietnamis, tehes presidendiks katoliiklase, mis edaspidiseid sündmusi arvestades üksnes juhatas sisse saatuslike käikude rea. Kui usu-teemaga edasi minna, siis Mattise ootamatu visiidi teine alakajastatud ja - väärtustatud pool on selles, et Lõuna-Korea elab viiendat kuud poliitilises kriisis. Sajad tuhanded protestijad on iga nädal tänavail, nõudmaks president Park Guen-hye mahavõtmist, kes küll 9.detsembril kõrvaldati ametist (presidendi ametit täidab peaminister), ent võib kohtuotsusega ikkagi ametisse tagasi pöörduda. Kriisi põhjustajaks sai naispresidendi salapärase naisnõuniku Choi Soon-sili tegevuse paljastumine. (Nõunik ise on aga Igavese Elu kiriku juhi tütar, kusjuures tema isa oli naispresidendi isa, 1961-79 riiki diktaatorina valitsenud Park Ghung-hee peamine nõuandja).

Choi Soon-Sili on nimetatud ka Korea Rasputiniks, sest just tema soovituste järgi käis kogu kaadripoliitika ja tema korralduste peale maksid kõik rikkad kümnist presidendile. Tänavale tulnud ja seal püsivad massid on saavutanud selle, et pea kogu tööstus- ja pangandusladvik on korruptsiooni süüdistustega ametitest tagasi astunud, ent poliitilist struktuuri hoitakse kümne küünega ja on tõesti küsimus, et kui ka see peaks kärisema hakkama, siis mis saab Lõuna-Koreast üldse. Laias laastus öeldes ongi antud ja selge ülemkihtide kriis Lõuna-Koreas see, mis dikteerib ja kannustab hetkel Põhja-Korea noore diktaatori ärplemisi. Kõik need avaldused on aga seotud poolsaare mõlemas osas püsiva ideega või kinnisideega taasühinemisest.

Tasub meeles pidada teise maailmasõja lõpu erinevusi Euroopas ja Kaug-Idas. Kui Euroopas jagati kaheks agressor-riik, siis Aasias - erinevate asjaolude tulemusena - üks agressiooni ohvritest - Korea. Kuidas teda jagada, otsustasid kohapealsed väepealikud ehk admiralid - sellest ka eraldusjoon piki 38 meridiaani - mõiste, mis oli selge meremeestele. Algselt lootis Stalin küll Kuriilide kõrval okupeerida Jaapanilt ka Hokkaido saare, ent president Roosevelti surm ja Stalini peamise tehingutekaaslase Churchilli kukutamine Suurbritannia valijate poolt tegid plaanidesse korrektiivid.

1945.aastal Aasias tekkinud seisu kummutas Mao Zedongi kommunistide võimuletulek Hiinas neli aastat hiljem ja sealtpeale jälgiti Koreas hoolikalt järgmisi muutusi võitjate pealinnades. Traditsiooniks saanud versioon lähtub sellest, et president Truman jättis oma 1950.a. aastakõnes liitlasi üles lugedes millegi pärast mainimata Lõuna-Korea ning Põhi ja Hiina olid kärme arvama, et Lõuna on n.ö. vabaks antud. Puhkenud Korea sõda lõppes aga sääraselt, et relvarahulepingule kirjutasid alla USA, Hiina ja Põhja-Korea, ent mitte sellest keeldunud Lõuna-Korea esindajad. Antud seisust johtuvalt on ka Põhja-Korea retoorika kõigil järgnevatel aastatel olnud see, mis ta on olnud - üleolevalt sõjakas, väljakutsuv jne. jne, ent ikkagi ühendamist silmas pidav. Muide - Koreas tegutsevatest kirikutest rääkides on Eestis enim tuntud Mooni kirik, mis tänaseks on võtnud endale ametlikuks nimeks Ühendamise kirik.

Ülal sai mainitud raskusi, mida elab üle Lõuna-Korea tulenevalt majandus- ja poliiteliidi kokkukasvamisest nii, et võimugruppidel on raskusi kokku leppida muutustes isegi siis, kui massid on kuude kaupa tänavatel. Põhja-Koreas on olukord hullem, sest puudub igasugune demokraatliku arengu aeg ja külma sõja järgses segaduses õnnestus tuumaenergiat arendanud Põhja-Korea ladvikul lipsata välja nii Hiina kui Venemaa täiskontrolli alt. Fakt on see, et ei venelased ega ka ameeriklased tea täpselt, kui vana on sealse valitseva dünastia tänane esindaja Kim Jong-un - kas juba 33ne või alles 32ne. Arusaadavalt ütleb vanuski palju tema võimete ja käitumise kohta, ent vanaisa rajatud süsteem toimib. Nagu öeldud, suudetakse isegi võimalik asendusisik välismaal kõrvaldada. Võimalik, et see oli siiski viimane piisk andmaks märku, et pööre Pyongyangis on kohe-kohe saabumas - praegune ladvik talub poisikese kelkimisi niikaua, kuni rakettide katsetused kulgevad enamvähem edukalt ja on näha, et see erutab Lõuna-Koread ja muud maailma. Tuleb tagasilöök ja kõik võib muutuda, sest võimujanune noor diktaator on jõudnud pea kogu oma klanni hävitada. Ehk siis - teda saavad asendada vaid teiste klannide esindajad, kelledele on jäänud vaid üks võimalus - omavahel kokku leppida, võim võtta ja siis alustada lävimist teiste riikidega. Igal juhul on isegi Peking (eitav hoiak raketikatsetuste osas) kui Moskva (söetarnete piiramine) andnud esimesed märguanded, et Pyongyangi poliitikas peab midagi muutuma.