Toomas Alatalu: miks endises Nõukogude Liidus käib pidev poliitiline möll?

Lühivastus pealkirjas esitatud küsimusele on, et mis teha, kui enamikes liiduvabariikides tõi iseseisvumine kaasa autoritaarsete režiimide kehtestamise. Samas oli perestroika läbi elanud mass tunnetanud sedagi, et ta väärib samasugust vabadust nagu kolm endist saatusekaaslast Balti vabariikide näol, kel oli, mida taastada.

Olen alati rõhutanud, et oli omamoodi seaduspärane see, et esimene selle aastatuhande revolutsioon punaimpeeriumi aladel puhkes novembris 2003 Gruusias („rooside revolutsioon“) ehk siis ajal, mil Eesti, Läti ja Leedu vormistasid järgmist etappi oma vabaolemises – liitumist Euroopa Liidu ja NATOga. Eeskuju nakkas ja oli vaja järgi jõuda. Täpselt sama saab öelda ka 2004. aasa lõpus puhkenud oranzi revolutsiooni kohta Ukrainas ja ka „tulpide revolutsiooni“ kohta aprillis 2005 Kirghizias.

Pakun selle nime (Kirghizia) kasutamist Kõrgõzstani asemel – see on ka Bishkeki valitsuse ametlik seisukoht – ja võtta Kõrgõzstani kui Lääne sovetoloogide leiutist, kel on alati olnud raskusi kaugete riikide tundmises. Just mugavusest ja mittetundmisest kuulutati kõik selle kandi riigid -stanideks.

Tegelikult on erinevused ikkagi väga suured ja maailma tähelepanu erinev ja kaldu.