Tulnukate inimõigusi tuli austada

Kreml mängis nii Ukraina võimud kui ka NATO tervikuna sel hetkel puhtalt üle ja alles siis, kui taas jalad alla saadi, hakkas NATO ja seejärel ka Kreml (mis neil enam üle jäi) asju ja mehi õigete nimedega nimetama. Tuleb aga tunnistada, et selle hetkeni oskas Kreml maksimaalselt ära kasutada aega, mida talle andis Euroopas kujundatud traditsioon tulnuka inimõiguste respekteerimises osas – kõike tuli austada, täpsustada jne. jne. Ehkki tulnukal oli automaat!

Täna on siis juba praktiliselt aasta selge – kui võtta aluseks Obama sõnad – et maailmas kehtib kaks rahvusvahelist õigust (Obama sõnul on temal ja Putinil erinevad rahvusvahelise õiguse professorid). Omapäraseks näiteks nende tugevusest osutus teisipäevane kogunemine Zagrebis, kus Horvaatia 20 aasta tagust sõjalist võitu oma separatistide tulid tähistama 42 riigi esindajad ehk viiendik Euroopa riikidest jäi üritusest kõrvale ja üks osa neist kohe kindlasti seetõttu, et kuuluvad nn Putini koolkonda. Võib eeldada, et täpselt samasugune jagunemine kaheks ja enamakski koolkonnaks seisab ees inimõiguste tõlgendamise osas, mis on juba aastakümneid olnud seotud suure poliitikaga: ikka ja jälle on tulnud välja, et ühe või teise suurrahva esindajatel peavad olema suuremad õigused kui neist väiksemate omadel. Seda eriti juhul, kui suurrahva esindajad on erinevatel asjaoludel sattunud elama võõrsile ning siis leitakse kümneid ettekäändeid selleks, et mitte õppida kohalikku keelt, kombeid ja seadusandlust. Küll aga tahetakse saada ja seda pealegi võrdselt kohalikega osa hüvedest, mida uus elamispaik pakub. Mis veelgi olulisem – suurrahva pealinnast antakse märku, et pigem mingu integratsioon seda teed, et kohalikud ise õpivad ära tulnukate keele ja kombed.

Kui äsjakirjeldatu on juba mitu aastakümmet probleemiks Ida-Euroopa maades, kus kõiki suuri ja väikeseid, põlis- ja tulnukrahvaid ühendab lähtumine kristlusest, siis Lääne-Euroopas tõi vanade koloniaalsõdade lõpetamine kaasa ümberasujate laine sootuks teistsugustest tsivilisatsioonidest ja see protsess leiab praegu täiendamist uute koloniaal- ja ususõdade eest pagevate massidega. Paraku tuleb ka Ida-Euroopal vähendada Lääne-Euroopale osaks saavat survet.

Rahvaste loomuliku rände ja segunemise asendumine sundprotsessidega, kus seniste sadade inimeste asemel tuleb vastu võtta sadu tuhandeid ja sealjuures ka inimõigustes vägagi teadlikke isikuid, on loonud täiesti uue olukorra tulnukate aktsepteerimise reeglites. Seda olukorras, kus on tegemist mitte ühe, vaid mitme erineva inimõiguste mõistmisega tegelikkuses ehk suures poliitikas. „Roheliste mehikeste“ maskid ja kurjakuulutav vaikimine on hea sümbol ühe käsitusega leppimisest-mitteleppimisest, mille tagajärgi tänaseni helbitakse.

Burkade lubamine tänases Euroopas üllatab

Tsiviil- ehk kergemate probleemide valdkonnas on ka olnud ja tuleb ilmselt veelgi katseid teha mõnest detailist inimõiguste kogusumma ehk sümbol. Kui seda pole, polevat ka inimõigusi! Neist selgelt silmatorkavaimaks näiteks on mosleminaiste õigus kanda burkat või valmisolek loobuda sellest keskkonnas, kus naise vabaduse astet hinnatakse ka õigusega näidata enda füüsilist ilu niipalju kui kannatab. Ausalt öeldes on burkade kandmise lubamise nõue tänases Euroopas üllatav, sest moslemi ühiskondades on selle õiguse kehtimise eest „hoolitsenud“ ikkagi mehed ja veel 1920ndatel, kui toimusid esimesed burkadest loobumised riikide kaupa (Türgi, Pärsia) ja tekkisid esimesed naisorganisatsioonid, võeti seda kui suurt sammu ühiskondade demokratiseerimises.

Tõele au andes teevad moslemimaailmas mõned protsessid täna tõepoolest vähikäiku, aga kui Euroopa ja Lääs tervikuna oli eelnevalt aastakümneid kiitnud burkadest loobumist – mis ikkagi oli moslemite ühiskondade juhtide endi algatus, siis miks tuleb see täna ja just agressivse islami peatõstmise ajal, asendada nende aktsepteerimisega ja seda n-ö inimõiguste sildi all?

Tagatipuks on tänases maailmas tekkinud terav vajadus isiku kiireks identifitseerimiseks, mida takistavad nii burka kui ka moeröögatustena ilmunud mitmesugused näokatted, k.a. need, mida kandsid „rohelised mehikesed.“ Tasub mäletada, et Jüri Pihli siseministriks olles (2007-2009) valmis eelnõu, mis kohustas inimesi oma nägusid mitte varjama, ent ilmselt kaubitsejate survel võeti vastavad sätted seadusest välja. Saanuks see toona seaduseks, poleks meil täna üldse vaja sel teemal arutleda. Elik – oli ettenägelikke poliitikuid.