Tipp ise ehk siis Merkel panustas igal juhul enne Ülemkogu toimuma pidanud EL-Türgi tippkohtumisele, arutamaks viimase osa pagulaste uue armee paigalmarssimise korraldamiseks Türgis. Pommiplahvatus Ankaras jättis aga Türgi peaministri koju ja nii ei saanud Angela Merkel midagi uut oma senise migratsioonipoliitika õigustamiseks lisada – seis, mis arusaadavalt andis lisaruumi Briti peaministri David Cameroni tegevusele, kes on pikalt valmistunud põhimõtteliseks heitluseks Brüsselis.

Väidan, et sellesse on meidki kaasatud. Igal juhul läkitas riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kalle Palling eile kirja Euroopa Komisjoni president Donald Tuskile, milles toetatakse Londoni soovi rahvusparlamentide rolli tõstmiseks. Tegelikult tegi riigikogu komisjon vastava otsuse veel nädal tagasi, viivituse põhjuse avab teade sellest, et tegu on Eesti, Läti, Leedu ja Küprose parlamentide ning Poola Senati vastavate komisjonide ühiskirjaga.

Tubli tegu, ent ikkagi kerkib põhimõtteline küsimus – miks riigikogul varem ei tulnud pähe, et tal võiks olla rohkem õigusi Eesti huvide kaitseks!? See küsimus aga tuletab meelde välispoliitika viimasel arutelul riigikogus (11. veebruar) toimunud keskustelu väliskomisjoni praeguse ja endise esimeeste Sven Mikseri ja Marko Mihkelsoni vahel, kes leidsid, et (nende endi) omaaegne otsus arutada riigikogus välispoliitikat vaid kord aastas polnud tark otsus. Sest maailm on keerulisemaks läinud!?

Juhtumisi olen mina see mees, kes 1993. aastal suutis riigikogu saali veenda vajaduses määrata välispoliitika arutelude normiks kaks korda aastas, 2006. aastal jäin aga alla kahele mainitule, kelle tarkus korraldada see üksainus arutelu veel veebruari keskel tähendab seda, et igal neljandal ehk riigikogu valimise aastal välispoliitika sisulist arutelu ei toimugi – kõik tegelevad ju valmiskampaaniaga!

Tagamõte oli muus – noori poliitikuid kannustas toona ennast kehtestama arusaam, et nüüd – pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist otsustatakse kõik olulised asjad Brüsselis. Elik – las seal otsustatakse. Järgmiseks sammuks antud loogika elluviimisel oli 2012. aastal tehtud katse anda kõik Euroopa Liiduga seotu riigikogu asemel selle Euroopa Liidu asjade komisjoni otsustada. Tundub, et nüüd lõpuks ometi on välispoliitiline mõtlemine ja välispoliitiliste sihtide seadmine taas kohta Toompeal leidmas.

Ausalt öeldes ootasin, et ühiskirjal on toetus ka Põhjamaadest - tahame ju jälle ehk kolmandat korda (varem 1995, 1998-2000) Põhjalasse!. Poola allkiri aitab meenutada teistki olulist asja. 2002. olid just Poola valitsus ja parlament need, kes polnud nõus Euroopa Liidust Poola põllumajandusele eraldatavate toetustega ja saidki paremad tingimused. Kuna aga oli tegu n-ö ühiste normidega, siis avati ka juba suletud Eesti, Läti jt. lepingud EL-iga ning täiendati neid „võrdselt poolakatega“. Elik – enda huvide eest tuleb ikkagi seista ja lõpuni. Mitte aga hiilata sellega, et olla esimene või vähemalt „esimese viie hulgas“. Ning siis ühtäkki avastada, et oled hoopis „ühe-teema-riik“, „mõju-mitteomav-riik“ jne.

Mis puutub sildistamisse, siis käib see niikuinii, sest koloniaalpoliitika antud osast – väikeriike üksteise vastu välja mängida – pole mõnes pealinnas siiani lahti saadud. Seda enam tuleb tegutseda mitmekesi koos ja ka mitte karta asju ümber otsustada. Ülemkogul arutatav annab ju selgelt märku, et Euroopa Liidu kujundamine alles käib ja et ka kõige suuremad liidrid võivad päevapealt kaotajateks osutuda. Ning siis kõlavad teatud suured ideed ka sootuks teisiti.