Toomas Alatalu: Milanos polnud Putinil esmalt midagi öelda!?
Teised osalejad – kantsler Merkel, Itaalia peaminister Renzi, EL juhid van Rompuy ja Barroso, Briti peaminister Cameron ning Ukraina president Porošenko aga rääkisid üksteise võidu ja kõigi nende jutust jäi kõlama see, et „Putin olla kinnitanud, et ei soovi uut külmutatud konflikti“ ega „teist Transnistriat“ ning et peamine on Minski (5. ja 19. september) kokkulepete elluviimine ehk siis tulevahetuse lõpetamine, Ukraina valimiste korraldamine ja Ukraina-Venemaa piiri n-ö pidama panemine.
Olulised olid ka kaks teadet, et nn Normandia formaat – Putin,Porošenko, Merkel, Holland + „gaasimehed“ (Miller, Novak, Prodan) alustasid kõnelusi (Ukrainat läbivast) gaasist ja et Putini-Merkeli öökohtumisel olla Putin joonistanud Merkelile ette täispildi gaasipoliitika seisust. Lisame siia kolmanda – kantsleri meeskond andis pärast „Normandia“ kohtumist teada, et Venemaa pole täitnud Minski kokkuleppeid, et resümeerida – Lääs ei andnud Kremlile üheski punktis järele, ehkki...
Oli ju ilmne, et Putin tuleb peale propagandarünnakuga ja talle tuldi selgelt vastu: Serbia tõi 1944. aastal Belgradi sakslastest vabastamise pidupäeva ettepoole ja isegi korraldas 29 aasta järel uuesti sõjaväeparaadi, milles õhujõudude osa täitis Vene näidiseskadrill Strizhid, et Putin saaks sellel osaleda. Terve päeva kestnud peo taustaks olid arvud 1914 – 1944 – 2014, millest esimene tuletas meelde Venemaa appiminekut Serbiale (pärast Franz Ferdinandi tapmist), mis ju tegelikult vallandaski Esimese ilmasõja. Teine - Nõukogude Armee ja Jugoslaavia Rahvavabastusarmee ühisoperatsiooni, mis lubas mõistagi tõsta fašismi ja neofašismi vastase võitluse teemat (tasub ajaloost teada sedagi, et idast tulnute vägivald just kohalike naiste suhtes tõusis - esimest korda Teises ilmasõjas - teemaks juhtide omavahelises suhtluses ehk siis Moskvas ka Poliitbüroo tasandil). Kolmas arv aga ennekõike tänast suhete seisu, kus Serbia juhtkond kinnitas tingimusteta partnerluse jätkamist Venemaaga ja Putin omakorda seda, et Kremli poliitika Kosovo mittetunnustamise osas ei muutu. Kremli propaganda võis rahul olla sellegagi, et Milanos olid fašismivastased meeleavaldused nagu tellitult olemas. On siiski ilmne, et propagandaretkest märksa kõvemini töötas Venemaalt laekuv informatsioon selle süvenevatest finants- ja majandusprobleemidest elik – sanktsioonid töötavad, millele oli lisandunud veel üks tegur – Putini poliitika avalik mitteusaldamine.
Kui Kremli isevalitseja andis eelmise nädala lõpul korralduse Rostovi oblastis manöövritele olnud vägedele korralduse sealt oma paiknemisaladele tagasi pöörduda ning Venemaa telekanalid olid ka varmad kolonnide liikumist näitama, tuli NATO peakorterist kolm päeva hiljem tõdemus, et see puudutas vaid tühist osa vägedest ning Berliinis – aga see on ikkagi peamine otsustamiskoht – öeldi otse, et Kremlit ei saa endiselt usaldada. Vahetult enne Belgradi ja Milano siirdumist sarjas Putin teravamalt kui kunagi varem Obamat ja anti nagu muuhulgas teada, et Venemaa on taas saavutanud USAga pariteedi strateegilise tuumarelvastuse osas, ent seegi ei mõjutanud enam Milano kohtumisest osavõtjate hoiakuid. 24. tunnil käis Putin välja veel ühe kaardi, ähvardades juhul, kui Ukraina hakkab jälle nagu 2008. aastal gaasi n-ö varastama, talveks pool Euroopat külma jätta.
Mõistagi tekitas see viimane parajat ärevust, sest Kiiev oli ju kogu kriisi lahendamise aja jooksul kõik kõrgel tasemel – EL komissar Oettinger, Ukraina ja Venemaa esindajad – gaasi osas korduvalt ja Ukrainale ikka parematel tingimustel kokkulepitu täitmise lihtsalt edasi lükanud. Viimased 10 päeva räägiti sellest, et selgus tuleb Porošenko-Putini kohtumiselt Milanos. Porošenko teatas esimesena, et „leppisime kokku põhinäitajates“. Putini sõnul gaasi-kõnelused jätkuvad, mille peale ajakirjanikud pöörasid jutu Venemaa enda majandusprobleemidele, kus Putin kiitis nii sanktsioonide kasulikkust – „panevad lahendusi otsima“- kui ka viitas naftahinna langemisest rääkides Venemaa suurtele kullavarudele, tänu millele saadakse ikkagi hakkama!?
Vahetult enne Milanosse lendu kirjutas Porošenko alla seaduse 3-aastase erirežiimi kehtestamisest Donetski ja Luganski oblastite teatud piirkondades (Putin: „samm õiges suunas“) , milles sealsete kohalike võimuorganite valimisajaks on 7. detsember. Nagu teada, valmistuvad separatistid valimisteks juba 2. novembril – sündmus, mis nii või teisiti peab avama separatistide tegeliku kandepinna ja kavade tõsiduse. Ka ohtlikuse - Donetski ja Luganski peamehed on siiani lubanud, et valida saavad ka need, kes nende poolel sõdisid!?
Kui positiivset otsida, siis tasub meenutada, et enne 11. mail seal toimunud „referendumeid“ Putin muutis meelt ja andis teatud tagasikäigu (mida kasutas Harkiv avantüürist lahkumiseks) ehk – järsku ajalugu kordub?
