Toomas Alatalu: mindi Ukrainat reetes Türgi turule ja saadi mitte Türgi saun, vaid saun Türgilt
Etteruttavalt – kuniks kriisi praegune, eriti sügav etapp jätkub. Saab see läbi, läheb kohe lahti uueks ilustamiseks ja valetamiseks, nii et kasutagem kõik aega!
Selle aasta esimene suur sõnum oli 22. veebruari teade, et Rahvusvahelisel Süüria Toetusgrupil on kaasjuhtimine – USA ja Venemaa ehk siis vähemalt ühes valdkonnas lubas Valge Maja Kremli enda kõrvale.
3. märtsil tuli selle aasta skandaalseim avaldus – Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, - kellele enne antud ametipostile asumist andestati kõik Luksemburgi valitsusega seotud finantsmahhinatsioonid -, teatas ootamatult, et Ukraina ei pääse lähema 20-25 aasta jooksul ei Euroopa Liitu ega NATOsse.
Kõrgetasemelisim ja külm dušš Kiievile, kes niigi ägab raskustes ja talub neid teadmisega, et EL terendub ikkagi 5-10 aasta perspektiivis. Sõltuvalt sellest, kuidas ta vabaneb Venemaa survest ja Ida-Donbassi pandud püünistest. Mõistagi loodetakse selles eeskätt EL abile, ent hetkel, mil olnuks loogiline just ELi uus surve Kremlile, tuli sealt sootuks vastupidine sõnum.
Päev hiljem toimus parajalt separatistlik üritus, sest Süüria grupi kaasesimees Vladimir Putin arutas telefonitsi sealset olukorda Briti, Itaalia ja Saksa valitsusjuhtide ning Prantsuse presidendiga. Arusaadavalt räägiti ka Türgi rollist selles, k.a. Süüria põgenike probleem, mille arutamiseks Türgi juhtidega saabus samal päeval Ankarasse Euroopa Ülemkogu juht Donald Tusk.
Tuski kõneluste tulemusena sündis dokument, mis edastati kohe EL valitsustele ja mida valitsusjuhid olid valmis oma 7. märtsi kogunemisele heaks kiitma. Nagu teada, üllatati neid sellega, et türklased olid vahepeal koos kantsler Merkeli ja Hollandi peaminister Ryttega koostanud ka sootuks teistsuguse ja bartertehinguid pakkuva dokumendi. Korraliku üllatusena kõigile läks nii, et loodetud väikse vaidluse ja tingimise asemel panid valitsusjuhid ühel hetkel kõik eurobürokraatide poolt koostatud paberid kõrvale ja võtsid arutelu aluseks Türgi peaminister Davutoglu toodud lepped, milledel oli juba Merkeli ja Rytte heakskiit. Samas ei piirdutud üksnes Süüria põgenike saatusega, sest nagu arvata võis, võttis Türgi peaminister kõne alla ka terve paketi Türgi-EL liitumiskõnelustega seotud probleeme.
Tasub teada, et Türgi esitas avalduse ELiga liitumiseks veel 14. aprillil 1987 ehk enne kahe punaimpeeriumi kokkuvarisemist, mil Türgi väärtus EL tulevikukavades oli mõistagi teine, kui 4-5 aastat hiljem. Ka siis, muutunud olukorras panustasid Türgi valitsused maksimaalselt nii EL tingimuste täitmise kui „euroopastumise“ mõttes, ent ühtäkki hakkas Euroopast kõlama, et muslimi-Türgi sinna ikkagi ei sobi, et see nõuab 15-20 aastat aega jne. Tagajärgede hulka kuulus seegi, et mitmed reformid ja euroopalikud uuendused jäid Türgis lihtsalt pooleli ja mõjutasid säärastena sisepoliitilist võitlust. 2002.a. valimistel said ilmalikud parteid lüüa ja võimule tulid islamistid, kes järgmistel valimistel võitsid kogu võimutäiuse.
Venitamisel oli oma hind
Tänu Soomele oli Türgi detsembris 1999 saanud lõpuks küll ametlikult EL kandidaatriigiks, ent nüüd tulid ka kiired avaldused Austrialt ja Prantsusmaalt, et nemad korraldavad rahvahääletuse Türgi ELi võtmise asjus ja Prantsuse president Chirac taotles Türgilt „15-aastase kultuurirevolutsiooni“ läbiviimist. Toimuvaga liitusid EL „laienemistargad“, kes pärast imeplaanide jõustamist Balkanil võtsid ette ka Vahemere idaosa ja ikka nii kombineerides, et ainult imesta. Mis teha – Ida-Euroopa mõistus ja kohalike olude tundmine lubati Brüsseli koridoridesse alles sel aastatuhandel ja kui Idapartnerlus suure hilinemisega 2008.a. sündis, siis oli tõesti hilja elik – mitmel rahval tuli kohe pigem kannatada kui kasu saada.
Toimuvat kõrvalt vaadanud Türgi islamistlik valitsus läks pärast Araabia kevade algust, mis tõi nii Tuneesias kui Egiptuses võimule nende mõttekaaslased muslimivendade näol, niivõrd väge täis, et lubas algusest peale vinduvad ELi liitumiskõnelused üldse katkestada ja endale uue seltskonna leida. Sõjaväelaste võimuletulek Egiptuses, Ukraina sündmused ja ootamatu pööre Türgi-Vene suhetes sundisid Erdogani veelkord kõike vaagima ning sündis otsus minna … jõuga Euroopa Liitu! Nii nagu seda olid mullu augustis-septembris teinud tuhanded nn. sõjapõgenikud!
Vabandan teistsuguse ja pehmema sõnastusega harjunud lugejate ees, et üle korrata algusest vihjatu – sügavas kriisis on kõik teine. Kui üks pääseb jõuga löögile, üritab seda ka teine. Küsigem lihtsalt – kas ikka oli juhus, et alati võimudele pinnuks silmis olnud opositsiooni ajaleht Zaman võeti jõuga üle vahetult enne Türgi-EL tippkohtumist? Türgi ladvikul oli oluline näha, mis moodi EL tipus reageeritakse, et täpsustada see, mida ja kui palju veel nõuda. Täna on teada, et EL paneb 3 miljardi asemel välja kaks korda rohkem, et liitumiskõnelused jätkuvad ja et türklastele paistab viisavabadus.
Kui sel kohal korraks teooriasse põigata, siis pole toimuvas midagi imelikku – multipolaarne maailma tähendab sedagi, et kohalikud tegijad (ingl.k. actors) võivad endast suurematele ja võimsamatele n.ö. ära teha. Türgi on selles mõttes 2:0 eduseisus, sest Venemaa vahutab küll edasi, ent peab pommitaja allatulistamisega leppima ja Euroopa Liidul tuleb põgenike asjus ja muus Türgi esitatud tingimustega nõustuda. Lihtsalt – Türgi ajutrusti arvestused on olnud täpsemad EL laienemiskavadega võrreldes ja EL liiderfiguurid on liialt kaua üles näidanud ülbust Türgi suhtes. Samas ei saa lisamata jätta, et Davutoglu (kõik?) esinemised Brüsselis algasid EL liidrite repertuaaris oleva „solidaarsuse põhimõtte/printsiibi“ mainimisest ja siis tuli oma jutt.
Peamine on selles, et see, mille tagajärjed rulluvad pragu meie ees, tõotab kordumist ja mis kõige hullem – täiesti mõistusevastasel moel. Kui Türgi puhul on kogu aeg olnud argumendiks tolle kuulumine islami maailma, siis Ukraina on ju ikkagi ristirahva riik. Tema ees värava ootamatu kinnilöömine 20-25ks aastaks seisus, kus eelnevalt on kuude kaupa selgelt muud räägitud, tõstatab koos Tuski plaani käigult Davutoglu plaani asendamisega paratamatult küsimuse sellest, kes ja kuidas Euroopa Liidu tipus otsuseid langetatakse ning miks just sääraseid otsuseid. Praegu peaks nagu kõik selgeks saama 17.-18. märtsil ja ehk teeks sel kriisi haripunktil sedapuhku nii, et Eesti rahvas saab teada, millise plaaniga Eesti peaminister sel korral Brüsselisse läheb ja milliste tulemustega ta sealt tuleb.
