SPAIN-POLITICS-CATALONIA-DEMO Foto: JOSEP LAGO, AFP

Esimene lisas „seisatamisele“ sõnumi, et algavad läbirääkimised Moskvaga Nõukogude Liidust lahkumiseks. Teine tegi otsuse „kolmeks kuuks“, mida paljus täitsid eeldatust muud sündmused, ent mõlemad riigid jõudsid täis-iseseisvuseni.

Kataloonia juht Carles Puigdemont avaldas topeltotsust kuulutades lootust, et selgitatud seis lubab alustada dialoogi – mõistagi, et Hispaania keskvalitsusega – ja leida vahendajad. Hispaania peaminister Rajoy vastas talle samuti topelt, ent ultimaatumitega – Barcelona selgitagu, kas Kataloonia on iseseisev või mitte?, millele oodatakse vastust homseks.

Kui see on jaatav, siis ootab Rajoy antud otsuse tagasivõtmist neljapäevaks. Vastasel korral võib Kataloonia kaotada ka oma praeguse autonoomia, käiku läheb põhiseaduse artikkel 155 jne.

Hispaania meedia käivitas koheselt minutite lugemise ultimaatumite aja täitumiseks, ent raske uskuda, et lahenduseks saab miski muu kui dialoog. Põhjus lihtne – rahvas on tänavail ja see rahvas ei karda. Toogem kohe võrdlus, et taibata sääraste vastuseisude loogikat: aprillist juulini toimusid Venezuelas iganädalased kokkupõrked võimu ja opositsiooni vahel, kus hukkus 125 inimest.

Vastuseisu ajal korraldas opositsioon oma rahvahääletuse 6,5 miljoni osavõtjaga ja võim valimised 8 miljoni osavõtjaga. Vastastikkune musklite näitamine lõppes ikkagi nõrgema maharahunemisega ja täna toimuvad Venezuelas 23 osariigi kuberneride valimised ja 10. detsembril kohalikud valimised. Kataloonias on aga kümne päeva jokksul näidatud muskleid nii: rahvahääletus kindla 2,2 miljonilise osalusega (43%), vastasleeri meeleavaldus (8.10) 350000 (osaliste poolt väidetava 1miljoni osavõtjaga) ja vahepealsete ehk „Räägime omavahel“ meeleavaldus (7.10) 100000 osavõtjaga. Otse öeldes on kolm parem kui kaks, aga võimude kiuste end kehtestanud kaks miljonit on jõud, millega tuleb arvestada.

Nende katalaanide kartmatuse juured ulatuvad tagasi 1936-39 aasta kodusõtta, mis lõppes vähemarenenud piirkondade võimu kehtestamisega enamarenenute üle, mille üheks näiteks on kindlasti Kataloonia, kant, millest võitjad said viimasena jagu. Diktatuuri lõpetamine kuningriigi taastamise ja üldiselt demokraatiat lubava põhiseadusega oli 1975-78 aastal sobiv kompromiss kõigile, ent aeg läheb ju edasi ja toob lahendamata probleemid varem või hiljem päevakorda. 2005.a. sai selleks kodusõjas hukatute teema ja autonoomiate suurendamine, mille tõstis just Kataloonia.

Hispaania ülemkohtu 2010. aasta otsus muuta sotsialistide valitsuse ja katalaanide vahel saavutatud lepingu teksti oligi see, mis vallandas praeguse kriisi, Sealjuures langes see ajaliselt kokku algava üleeuroopalise protsessiga, kus valimisest valimisse ilmnes seljapööramine traditsioonilistele parteidele, kelle poliitikat usaldatakse järjest vähem (Hispaanias ilmnes see nii 2015 kui 2016. üldvalimistel).

Tänase konflikti stardipositsioonid võeti sisse 9.11.2014, kui iseseisvuslased korraldasid eelmise, Hispaania raame arvestava referendumi ja 27.9.2015, kui toimusid Kataloonia tänase parlamendi valimised, kus iseseisvuslased kogusid 2 miljonit häält ja said 72 kohta 135st. Nagu öeldakse, tulnuks arvestada, seda enam, et nüüd öeldakse Barcelonas – me tegime 18 korda ettepanekuid ja need kõik lükati tagasi. Sestap tõstsid katalaanid taset ja haaret – 24. jaanuaril 2017 tutvustasid nad Euroopa parlamendis oma autonoomia/iseseisvumisega seotud kavu.

Tõmbaks siin jällegi paralleeli Leeduga, kust märtsis 1989 valitud Gorbatšovi parlamendi liikmed läksid mitte Kremlisse, vaid USA saatkonda tutvustada Leedu iseseisvumise 3 ja 5 aasta kava. Ameeriklaste ehmatus oli suur, hilisem „külmutamine“ aga tulenes paljus majandushoobade käikulaskmisest Moskva poolt.

Madridi vastuseks Kataloonia iseseisvuslaste kaartide suuremale avamisele sai kohtuprotsess 2014.a. referendumi korraldajate üle veebruaris-märtsis 2017, mis lõppes eelmise regioonijuhi Artur Masile ja teistele 2-aastase poliittegevuse keeluga ja 36000 eurose rahatrahviga kõigile. Poolteist kuud kestnud protsessi ajal oli mass pidevalt ümber kohtuhoone toetamaks süüdistatavaid.
Seda enam ei saanud keskvõimule olla üllatuseks massi käitumine septembris, kui tehti teatavaks rahvahääletuse täpne aeg.

Seda mindi jõuga nurjama – veel 13. septembril esitas Madrid ultimaatumi linnapeadele, et nood väldiks referendumi korraldamist – 682 linnapead 723st lükkasid selle tagasi. 19. septembril murti sisse trükikotta, kust viidi ära enamik hääletussedelitest, - kastidest jne. 20. septembril aga arreteeriti 14 kohaliku valitsuse ametnikku, k.a. asevalitsusjuht.

22. septembril algasid vastuaktsioonid – üliõpilased hõivasid Barcelona ülikooli ja üliõpilaslinnakud. Järgmisel päeval saatis keskvalitsus Katalooniasse 16 000 politseinikku ja allutas sealse politsei endale, mis, nagu hääletamispäeva sündmused näitasid, ei toiminud. Kohalik päästeteenistus läks aga avalikult üle iseseisvuslaste poolele. Kataloonia politseiülem kutsuti uhkelt Madridi vaibale, ent tunnuslik on see, et temaga ei julgetud midagi ette võtta ja ta tuli veel uhkemalt kodukanti tagasi.
Mis puutub Hispaania poliitladvikusse, siis parlamendi (350 liiget: 137 rahvaparteilast, 85 sotsialisti, 71 kodanikuparteilast, 40 „me suudame“ jne.) suuruselt kolmas partei on kogu aeg olnud dialoogi poolt.

Neljas aga nõudnud kogu aeg vastupidi jõu kasutamist ja pani selle veel 20.09 hääletusele – tulemuseks 158:166 ehk lüüasaamine. Tunnuslik, et pärast pole enam julgetud hääletada. Sotsialistid on võimuparteid nii toetanud kui ka mittetoetanud. Vähemalt kohe pärast rahvahääletust nõudsid nad Rajoy, siis aga ainult katalaane maffiaks tituleerinud asepeaministri tagasiastumist, et seejärel – Brüsselist tulevaid signaale arvestades - kindlalt Rajoy selja taha asuda. Toodud numbreist peaks olema selge, et Hispaanias on võimul vähemusvalitsus, sündmuste kirjeldusest aga see, et Hispaania ühes servas rullub revolutsioon (võimuküsimust ju lahendati!), tundemärke ülemkihtide ja alamkihtide kriisist jagub ning samas teada seegi, et see kõik ei taga veel võitu, antud juhul iseseisva riigi teket. Asi võib samas seisus jääda visisema – nagu on varem mujalgi juhtunud - aastateks. Eeldades seda, et Kataloonia rahvusvaheline seis ei muutu ja keskvõim kasutab minimaalselt jõudu.

EL ladvikust oli poolakas Donald Tusk esimene, kes kutsus Rajoyd ja Puigdemonti dialoogi alustama. Jean-Claude Juncker kuulutab vastuseisu, sest Kataloonia iseseisvumine võivat viia 28 riigi asemel 98 tekkele. Mõistagi on see liialdus, sest reaalseid pretendente on maksimaalselt kaks – Shotimaa ja Kataloonia ning mõlemad rahumeelselt häälestatud.

Ent mis ikkagi saab järgmiseks sammuks ja pöördeks – kas siia või sinna – alanud protsessis? Kõhutunne ütleb, et Puigdemont ei lisa homme ega ka neljapäeval midagi juba kõlanud tekstile. Raske uskuda, et Madrid kehtestab eriolukorra, sest sellest väljatulekuks tuleb ikkagi korraldada uued regionaalparlamendi valimised, mis tõenäoliselt kordaksid praegust seisu. Loogiliseks lahenduseks jääb ikkagi Hispaania põhiseaduse ja autonoomiaseaduse muutmine. Sestap on hetke tähtsaim uudis Rajoy ja sotside juhi Sanchezi kinnitus - põhiseaduse reform tuleb. Seda aga saab arutada ka seisus, kus riigi üks osa on end osaliselt teise seisu arvanud!?

Autonoomiaseaduse puhul oleks lihtsaim variant ennistada selle ülemkohtu otsuse eelne kuju, millega ju Kataloonia parlament ja ka rahvas olid toona nõus. Paraku oli ülemkohtu otsus just Rajoy algatus ehk siis – just temal tuleks areenilt lahkuda!? Puigdemonti liitlane nõudis eilegi kohest vabariigi väljakuulutamist ehk siis – Madridi seisukohalt – neilgi on valida, kellega Barcelonas kõneleda. Igal juhul algab Hispaanias suur poliitilise manöövrite aeg, mis nõuab ka Brüsseli tähelepanu. Mis teha, kui õigeaegselt tekkinud probleemidele ei reageeritud ja loodeti läbi saada ajale jalgu jäänud seaduste abil.