Toomas Alatalu: Mis sünnib homme Nõukogude Liidu kangelaste nimel Ida-Ukrainas?
Õhtul kinnitati ka ÜRO ja OSCE kaasatust. Venemaa välisminister Lavrovi laupäevase sõnumi kohaselt on kogu operatsioon president Putini isikliku kontrolli all ja täna anti telepildis edasi 287 veokist koosneva kolonni teeleasumine Moskva külje alt ja homme peaks see ületama Venemaa-Ukraina piiri Harkivi kandis ehk siis väljaspool sõjategevuspiirkonda.
NATO peasekretäri ja kümnete Ukraina kriisiga tegelevate tipptegelaste ärevus on mõistetav, sest Venemaa-poolne üle piiri antav abi separatistidele pole katkenud, taas on piiri lähedusse toodud kuni 35 000 sõdurit ja kolonni viivad tursked mehed, kes sedapuhku pole küll riietatud kurikuulsasse rohelisse, vaid kaltspruuni. Huvitaval kombel saadeti kolonn täna hommikul teele Nõukogude Liidu kangelaste Moskva ühenduse poolt. Igal juhul mõtteid tekitav saatjaskond, sest teadu korjati abi paljudelt ja ikka tsiviilide abistamiseks, aga selle üleandmine usaldatakse sõjaveteranidele. Ehkki Moskvas on kindlasti olemas ka näiteks sotsialistliku töö kangelaste ühendus, mis nagu sobiks antud missiooniks paremini.
Probleemi tõsisem pool on seotud Venemaa varasema käitumisega analoogilistes olukordades. Tuletaks esmalt meelde, et rahuvalvaja mõiste tekkis veel külma sõja päevil ja viimase lõppedes oli ÜRO põhimõtteline seisukoht selles, et kõigil on õigus kaasa lüüa rahuvalvamises, kuid mitte mingil juhul naaberriigi territooriumil. Kreml aga jättis pärast Nõukogude Liidu lagunemist oma garnisonid mitme endise liiduvabariigi territooriumile ja need olid kärmed puhkenud konfliktides kaasa rääkima.
1994. aastal oli teravaimaks konfliktikohaks Abhaasia, kus Moskva ja ka Lääne toetusel oli võimule naasnud Nõukogude aegne juht Eduard Ševardnadze (keda Berliinis kummardatakse tänagi kui Saksamaa taasühendamise võtmeisikut) ning ilmselt tema isik otsustaski selle, et nii ÜRO kui OSCE ei suutnud järsku otsuseid teha, Moskva aga tegi ja 14. mail 1994 vormistatigi Venemaale õigus saata oma rahuvalvajad Abhaasiasse.
Möödus veel terve kuu, enne kui Venemaa välisminister Andrei Kozõrev raporteeris ÜRO peasekretärile, et „seoses olukorra teravnemise pakilisusega moodustati Venemaa rahuvalvajate üksus Abhaasias juba seal paiknenud Venemaa väeosast“.
Veel üks kuu hiljem – 30. juunil 1994 formuleeriti nn Kozõrevi doktriin, mis kõlab nii: „ÜROlt saadud mandaat ja ÜRO vaatlejate kohalolek tagavad Vene rahuvalvajate neutraalsuse.“ Sama kergelt läks ka Lõuna-Osseetias asunud Vene vägede ümbernimetamine rahuvalvajateks 6. detsembril 1994. Kõike seda saatis suurriikide kuni sõjani Gruusias kestnud ühishämamine ÜRO julgeolekunõukogu dokumentides, kus Venemaa rolli kirjeldus oli enamvähem tegelikkusele vastavalt kirjas ÜRO venekeelsetes dokumentides, muukeelsetes öeldi Lääne inimeste rahustamiseks midagi muud.
Teiseks usaldust kahjustanud vahejuhtumiks sai Bosnias asunud Venemaa rahuvalvajate ootamatu 500-kilomeetrine retk 12. juunil 1999 Kosovosse, kus nad hõivasid kohaliku lennuvälja enne laialtreklaamitud NATO vabastusoperatsiooni kohalejõudmist. NATO-l ei jäänud muud üle kui ootamatute külalistega leppida. Venelaste üllatusretk sai aga teoks tänu Briti ohvitseride „abistavale käele“ (Inglismaa sinivereliste esindajad abistasid Kremlit usinalt ka Hispaania kodusõja ja külma sõja käigus) ja Venemaa eriüksuslasi juhtis tänane Ingušeetia riigipea Yunus-bek Yevkurov.
Kuna ka Krimmi äsjase ülevõtmise esimesteks tunnuskujudeks said kummaliselt riietatud ja salapäraselt vaikivad relvis mehikesed ja märksõnadeks humanitaarsaadetised, mille toimetamine sinna algas veel enne poolsaare ametlikku liitmist Venemaaga (21. märts 2014) ja abi hulka kuulusid – nagu praegugi – minijõujaamad, siis on muu maailm selgelt hellaks tehtud. Eks näis, mis juhtub homme. Lõplik selgus tuleb ilmselt neljapäeval, mil Putin väisab Krimmi ja peab seal eeldatavalt programmilise kõne.
