Nüüd, kus kõigil teada paari kihluski, peaksime oma presidendiga ainult rahul olema – Toomas Hendrik Ilves pole mitte ainult välismaal oodatud ja hinnatud poliitik ja kõnemees, vaid ta jõudis selle kõrval tähele panna ka juhtumisi enda lähedusse sattunud ilu – eks need esimsed kohtumised ole ikka juhuslikud – ning teha valiku ja otsuse. Naise leidmisega naaberriigist saavad ikkagi vaid vähesed hakkama ja see annab Ilvese rahvusvahelisele mainele rahvusvahelisust ainult juurde!

Abikaasade vahetamist tuleb ette ka presidentide puhul ja kuigi lähinaabrite juures teist samasugust juhust pole olnud, siis on vähemalt Leedu seltskonna-ajakirjandusel olnud võimalus pikalt tegeleda taasiseseisvunud Leedu esimese presidendi ja hilisema peaministri Algirdas Mykolas Brazauskase kahe abikaasaga. 1993-98 presidendiks olles oli Brazauskas abielus Julija Brazauskienega, kellega neil oli kaks tütart. Samas ei tehtud kogu selle aja jooksul kunagi probleemi seisust, et president liikus ilma abikaasata ja et ametlikel vastuvõttudel saatis teda tihti üks tütardest. Kuna Leedu poliitiline kliima on alati olnud tiine lepitamatusest, võib tagantjärgi mõista, et ülipopulaarse Brazauskase otsus loobuda tagasivalimisest ja lahkuda poliitikast tingis paljus soov kaitsta lähedasi. Ometi tuli ta erakonna huvides poliitikasse tagasi.

Edukalt, sest oli otsustaval ajal 2001-2006 maailmas kõrgelt hinnatud Leedu peaminister. Samas jagas osa kodusest ajakirjandusest talle sel ajal valusamaid hoope kui varasema presidendiaja jooksul. Põhjuseks jätkuvalt Brazauskase eraelu ja lootus näha kedagi teist riigi roolis siis, kui ühineti NATO ja Euroopa Liiduga!

2002 sõitis peaminister puhkusele Egiptusesse ja just siis tegi seltskonna ajakirjandus suure numbri avalikust saladusest – Brazauskast saatis reisil hotelli Crowne Plaza (Draugystes) peadirektor Kristina Butrimiene (sünd. 1949). Nende kooselu polnud mingi uudis, ent Julija Brazauskaselt saadi sõnum, et ta ei teadnud säärasest Egiptuse sõidust midagi. Kaks päeva hiljem tuli ametlik teade, et Brazauskased olid oma abielu lahutanud veel 2000 ja et Algirdas ja Kristina Brazauskas on ametlikus abielus ja käisid just mesinädalatel.

Tegu oli ilmaliku abieluga, sest osa Leedu katoliku kiriku juhtidest polnud altari ette astumisega nõus ja nad ei andestanud Brazauskasele ka pärast tema surma mehe komparteis olemist ja selle juhtimist. Tulenevalt sellest tuli Isegi riiklikku matusetseremooniat muuta. Hiljem pidi sündmustesse sekkuma ka Konstitutsioonikohus, kus sedastati, et Brazauskase surma hetkel (2010.a.) oli tema seaduslik abikaasa Kristina. (Julija suri 2011.a.). Tasub lisada, et Kristina Brazauskas üritas 2011-12.a. ka Leedu poliitikas kaasa lüüa, kuid tulutult.

Värskeim teadaolev ja omapärane presidendi abielu registreeriti 1. septembril 2015 Tiraspolis, mis teatavasti on nn. Transnistria Vabariigi pealinn. Transnistria aga Moldova piirkond, kust Venemaa pole siiani oma vägesid välja viinud. Detsembrist 2011 on selle maailmas tunnustamata nukuvabariigi presidendiks Yevhen Shevchuk (sünd. 1968), kes proovis kätt ärimehena, ent tegi siis karjääri kohalikku parlamenti valituna. 2005-2009 oli ta selle esimees ja taandus siis realiikme kohale, et valmistuda kohalike separatistide kauaaegse (1991-2011) juhi Igor Smirnovi asendamiseks. Raske öelda, mis siis seal täpselt toimus, sest Kremlil oli olemas ka teine ja nende poolt avalikult toetatud kandidaat, kuid valituks osutus Shevchuk.

Tema esimeseks sammuks presidendina sai oma ammuse abilise, juristi jaa politoloogi Nina Shtanski (sünd. 1977) määramine Transnistria konflikti lahendamiseks loodud rahvusvahelise komisjoni liikmeks, paar nädalat hiljem nimetati Nina juba Transnistria välisministriks, seejärel ka asepeaministriks, siis julgeolekunõukogu liikmeks. President Shevchuk ja välisminister Nina Shtanski käisid pea neli aastat kahekesi kõigil üritustel ja läbirääkimistel, mis Transnistria puhul kõne alla tulid, kuni siis 1. septembril tuli teade, et president abiellub välisministriga ja viimasest saab presidendi abikaasa. (Uueks välisministriks sai mees, aga uueks peaministriks naine!). Uued presidendivalimised aga toimuvad täpselt aasta pärast.

Ent tehkem juttu ka naistest, tänu kelledele on Ida-Euroopas presidentideks saanud mitte põlisrahva esindajad. Novembris 2014 tekitasid suurt elevust presidendivalimised Rumeenias, kus peaminister Victor Ponta kogus esimeses voorus 3,8 miljonit häält ja tema vastaskandidaat Klaus Ioannis, kohaliku saksa kogukonna juht ja Sibiu linnapea 2,9 miljonit häält. Erinevate firmade poolt korraldatud 20st küsitlusest lubasid 18 võitu võimulolijate esindajale. Ent vastasleer oskas end ja teisi mobiliseerida – valima tuli pea kaks miljonit inimest rohkem kui esimesel valimispäeval ja Ioannis sai 6,3 ja Ponta 5,3 miljonit häält.

Rumeenlased on eriti uhked oma esimese leedi üle – selleks on Klausi ülikoolikaaslanna Carmen Lazurca, kellega ta abiellus 1989.a., et saada määramine n.ö. ühte ja sama kooli (Carmen töötas kuni esimeseks leediks saamiseni õpetajana). 1992.a. aga siirdus kogu Iohanniste suguvõsa – nagu paljud teisedki Rumeenia sakslased – elama Saksamaale. Kõik peale Klausi, kes ei saanud ilusat Carmenit maha jätta! Nii tagatigi Rumeeniale saksa rahvusest president. Seda küllalt pingelises võitluses, sest Ponta kuulutas igal võimalusel, et on ise ja ka tema vanemad rumeenlased ja õigeusklikud. Ioannis on aga luterlane!

Ioannisega ühenduses on kokku rehkendatud, et tegemist on juba neljanda sakslasest presidendiga Ida-Euroopa riikides. Alguse tegi lahti Rudolf Schuster Slovakkias (1999-2004), kelle abikaasa oli slovak Irena, Ungari presidentide nimistus leiame sakslased Ferenc Madli (2000-5) ja Pal Schmitti (2010-12), kellede abikaasadeks olid ungarlannad Dalma ja Katalin.