Tegija nr.1 on vaieldamatult USA, mis sest, et teda polnud laua taga Minskis – detail, mis kõige paremini iseloomustab reaalset jõudude vahekorda maailmas ja selgitab Putini enneolematuid väljaelamisvalusid, sest polkovnik peab ajama asju poisikestega, mitte Peremehega. Samas – ja see on esmakordne, tuleb Obamal tegutseda välismaal vaat et poole jõuga, sest USA kuulus bipartisan foreign policy ehk kahe suure partei ühine välispoliitika on minevik. Pärast suure raha võitu madala osalusega vahevalimistel novembris 2014 on USA Kongress vabariiklaste kontrolli all ja peaareenil – Lähis-ja Kesk-Idas on selgelt välja öeldud: saame jaanuaris 2017 võimule, teeme kõik ümber. Selle jutuga torpedeeritakse täna veel mitte jõustunud Iraani tuumakokkulepet ja Palestiina riigi loomiskatseid. Need pole ainult sõnad – Iraani tuumakõneluste haripunktil külastas USA Esindajatekoja esimees Boehner Jordaaniat, Iraaki, Saudi Araabiat ja Iisraeli, kongresmenid ronisid isegi Gaza piiri ääres olevasse tunnelisse, tuvastamaks ohtu USA julgeolekule. 

Mõistagi ei saa igast sammust teha otseseid – põhjus-tagajärg järeldusi, ent fakt on see, et tänagi pommitab Saudi Araabia juhitud sunniitlike riikide koalitsioon shiiitide positsioone Jeemenis ja samas hõivavad al-qaidalased ja kalifaadi-vennad, kes mõlemad on sunni äärmuslased – uusi positsioone Jeemenis ja Iraagis. Sealjuures on Saudi Araabia ametlikult lubanudki Jeemeni al-qaidalasi mitte rünnata! Ühesõnaga – nad püüavad meeleheitlikult hoida kõike sunnide-shiaade ususõja tasemel, mis jämedalt öeldes oligi Bushi välispoliitika lähenemisnurk (halvad on shialikud Iraan ja Süüria!) aastail 2001-2009! Mustvalge poliitika, mida Obama on püüdnud vältida, ent mille ette teada tagajärg on täna samuti silmnähtav. Nimelt annab ülivõimude tagasitõmbumine ükskõik kusagil kohese laiutamisvõimaluse regionaalsetele tegijatele ja Saudi Araabia monarhia on selles eredaks näiteks. Esimese järjekorras saadeti Moskva pikalt (venelastel tuli teha üliinimlikke pingutusi oma kodanike äratoomiseks Jeemenist) ja teiseks tehakse Jeemenis ja Iraagis, mida tahetakse

Midagi analoogset, ehkki sõdimata ja seetõttu jälgimise mõttes nauditavamalt, toimub praegu Kesk-Ameerikas, kus Obamal tuli teha sama, mis Kesk-Idas – lõpetada Kuuba blokaad. Kui Iraani blokeeriti tema enda ja tema taga olevate gaasi- ja naftavarude tõttu 35 aastat, siis Kuuba blokaad kehtis poliitilistel põhjustel 53 aastat. Kui Iraani puhul sai veel mingitest reaalsetest tagajärgedest rääkida (kasvõi teatud tegijate sisulisest kokkumängimisest Kremliga!), siis Kuuba blokaadi poliitilised kahjud olid selgelt suuremad kui võidud – Kuuba blokeerimine häälestas pea kogu Ladina-Ameerika USA vastu.

Võib kindlalt öelda, et Ameerikate 7. tippkohtumist (Summit of the Americas, Cumbre de las Americas – selle Ladina-Ameerika iseseisvumise algataja ja juhi Simon de Bolivari idee taasalgatajaks oli USA demokraadist president Bill Clinton 1994) poleks 10.-11. aprillil Panamas toimunud, kui sinna poleks kutsutud Kuubat. Sest niisugune oli Venezuela juhitud 12-liikmelise ALBA riikide grupi ultimaatum eelmisel tippkohtumisel, mida pea kõik toetasid. Nii teataski Panama valitsus mullu 1. augustil, et saatis kutse Kuubale ja 12.12 kinnitas, et sai positiivse vastuse. See avalikustati enne Obama ja Raul Castro kuulsat 17.12 telefonikõne, mis pani alguse USA-Kuuba avalikele (peeti suure saladuse varjus juba kaks aastat Kanadas) läbirääkimistele suhete normaliseerimiseks. Suhtlus, mis äsja tipnes Obama ja Castro üle tunni kestnud kõnelustega, mille käigus Raul Castro teatas, et peab Obamat „ausaks meheks“. Obama läbimurre Kuuba suunas tõstis uuesti tagajalgadele vabariiklaste leeri ja viimastele kogu aeg panustanud kuubalastest immigrandid, kellede juhtkond tunneb (ja seda põhjendatult) end reedetuna.

Nii nagu Iraani lepingu puhul, läksid ka siin käiku vastumeetmed distantsilt. Esmalt läksid teravaks USA-Venezuela suhted, milles – nagu Venemaagi puhul – hakati isikuid mustadesse nimekirjadesse panema ja 6. aprillil avaldati 26 Ladina-Ameerika ekspresidendi pöördumine Cumbrele, et too nõuaks kõigi Venezuela poliitvangide vabastamist. Sel nädalal, et siis Cumbre järgselt, katkes ootamatult Kolumbia kodusõja lõpetamise protsess, milliseid kõnelusi vahendas Kuuba. Ehk siis Kolumbia valitsus hakkas tegema seda, mida tahab!

Ent tagasi Cumbre ja sellele eelnenud suure poliitika juurde. Kronoloogilises järjekorras oli esimeseks üllatuseks Venemaa välisministri Lavrovi turnee Kuuba-Kolumbia-Nicaragua-Guatemala 24.-26. märtsil, mis tipnes osalemisega – nagu Lavrov ise kinnitas – Moskva palus end kutsuda vaatlema – SECA (Belize, Costa Rica, El Salvador, Guatemala, Honduras, Nicaragua ehk Kesk-Ameeerika Majandussüsteem) välisministrite kohtumisel. Kohal oli juhtumisi ka Argentina välisminister!? Moskva lubas abi narkopolitseinike koolitustes, puuviljade ekspordis, lubas Guatemala kosmonaudi oma kosmoselaeva pardale võtta jmt. Obama vastas vaat et samaga, külastades teel Panamasse Jamaical toimunud CARICOMi (15 Kariibi mere riikide ühendus) tippkohtumist, et lubada investeeringuid puhta energia tootmisse (hetkel sõltuvad kõik Venezuela naftast). Muide – eelmine USA president, kes käis Jamaical, oli Reagan 1982. aastal, samas kui Putin käis Guatemalas 2007. aastal ROK-i istungil ja rääkiski seal viies keeles kõneldes endal Sotši OM korraldamise välja! Obama jõudis Jamaical viibides väisata ka oma lemmikmuusiku Bob Marley kodumaja ja kabelit, kuhu too on maetud.

Panamas läks aga nii, et Obama kohtus ka Venezuela presidendi Maduroga ja eks varsti selgu, mida see andis. Obama kohtus samuti Brasilia presidendi Dilma Rouseffiga, kes tänu Snowdeni paljastustele oli vahepeal keeldunud USA valitsusega suhtlemast, ent teatas nüüd leppimisest ja USAsse minekust. Võiks veel mitmeski leppimisest pajatada, ent – mis ikkagi sundis Venemaad ja ka USAd nii teatraalseteks ettevõtmisteks enne Cumbret?

Põhjus on lihtne, kuid vajab teadvustamist – Kesk-Ameerikas on kohal uus tegija – Hiina, ks 24. detsembril 2014 alustas uue ookeanivahelise kanali ehitamist Nicaraguas, mis valmides 2019. aastal annab igas mõttes silmad ette Panama kanalile. Mäletatavasti organiseeris tolle ehitamist (1903-q1914) USA ja suure osa tööjõust moodustasid kohale veetud hiinlased, keda suri ränga töö ja malaaria tõttu nagu kärbseid. Nüüd aga juhivad hiinlased ise kanali ehitamist USA nina all, seis, mille juures võivad ühel hetkel üpris tagasihoidlikutena mõjuda isegi Kremli omaaegsed tuumaraketid Kuubal. Ameerika on võimas, kuid tema nina alla on ilmunud veel võimsama potentsiaaliga riik, kes igal juhul toetas Obamat Iraani asjus.