Foto: Kena Betancur, AFP

Ehk siis – eesel olgu sinine, ehkki demokraadid on olnud pigem vasakpoolsete seisukohtade esindajad ja vääriksid seetõttu punast värvi. Kuna ajaloos on aga läinud nii, et võimulolijaist on pigem vabariiklased alustanud sõdu, siis saab sellega õigustada punase värvi lõplikku loovutamist elevandile kui USA vabariikliku erakonna sümbolile.

Saatuse irooniana toimus see sümbolite värvi juriidiline kinnistamine vahetult enne 2000. aasta presidendivalimisi, mis olid kindlasti oma tulemuse tõttu kõige küsitavamad pärast teist maailmasõda.

Mäletatavasti kogus demokraat, senine asepresident Al Gore 535 000 häält rohkem kui vabariiklasest rivaal George W. Bush (kokku vastavalt 51 ja 50,5 miljonit häält), ent kuna Bush sai rohkem valijameeste hääli, kuulutatigi ta pärast parajat viivitust, häälte ülelugemisi jne võitjaks. Selle otsusega päästeti USAs kehtiv kaheparteisüsteem rütmilisus – 1992. aastal või siis – kui soovitakse – külma sõja järgselt on USAs valitsetud rangelt tsüklis – kaheksa aastat võimul, siis sama kaua opositsioonis ja uuesti kaheksa võimuaastat. (1993-2001 demokraat Bill Clinton, 2001-9 vabariiklane Bush, 2009-17 demokraat Obama). Selle loogika järgi peaks võit minema Trumpile, ent …

Tegelikult on tänagi oluline meenutada 2000. aasta valimiste ootamatut pööret, sest rahva silmis kaotajaks jäämine etendas selgelt oma osa Bushi ponnistustes tõestamaks, et ta vääris võitjaks kuulutamist. Ajalugu sokutas talle ka ainukordse ülesande - reageerida New Yorgi kaksiktornide ründamisele – ja ta läks püüdma kiireid sõjalisi võite.

Nagu teada, osutusid ettevõtmised Afganistanis ja Iraagis avantüürideks. Need sõjad (koos laiendustega teistesse riikidesse) jätkuvad tänagi, ehkki demokraat Obama on kogu oma ametiaja jooksul üritanud neid lõpetada. Sõdade supervenimise (pikemad kui esimese ja teise maailmasõja aastad kokku!) paratamatu tagajärg on seegi, et mujal käiku lastud vägivald lööb ikka ja jälle välja ka USA enda tänavatel. Mõistagi tuleb seda võtta avaliku märguandena lahendamata sisepoliitilistest probleemidest. Rääkimata kodanike pidevatest majandus- ja finantsraskustest, millede toime on sõltuvuses globaalsete kriiside kulgemisest.

Ent täna on mõtet ameeriklasi kiita, sest seis – mõlemad suurparteid, täpsemalt nende ladvikud (kus tooni annavad juba aastakümneid kindlad perekonnad) on teinud suuri vigu sise- ja välispoliitikas – andis sedapuhku selgelt tooni ja isegi kujundas täna lõpule jõudva valimiskampaania. Nagu teada, kukkus seekordne kampaania sootuks teistsugune välja. Toimus masside suur vastandumine kummagi suurpartei eliidile – demokraatide leeris jäi Hillary Clinton küll suurivaevu peale, ent vabariiklaste leeris tuli parteiladvikul täies koosseisus astuda kõrvale ja teha partei esinumbriks miljardär Donald Trump. Nagu teada, ei suutnud isegi USA ajakirjandus, kes siiani oli suhteliselt edukalt dirigeerinud ja mõjutanud valimiskampaaniaid, säärast täiesti uut olukorda ette näha. Ega ka kajastada. Praegu on omamoodi kerge süüdistada kandidaate, et nood valisid nii- ja naasugused teemad ning sõnakasutuse, ent eks see sõltus ikka suurel määral sellest, kuidas kõik algas elik mida kampaania algusest peale lubati ja soositi. Täna jääb üle vaid õied noppida ja alustada varakult ettevalmistusi, et nelja aasta pärast asi teistmoodi välja kukuks.

Valimiskampaaniat saatnud küllaltki näotud seigad pole valijaid oma kodanikukohuse täitmisest eemale peletanud. Vastupidi – eelvalimistest osavõtnute arv on 46 miljonit. Võrdluseks – 2012. aastal, kui Obama valiti tagasi ja tema konkurendiks oli Mitt Romney, oli valijaid 66+61= 127 miljonit. Võime kindel olla, et tuleb uus osavõtu rekord, mis saab olla vaid positiivne, sest ameeriklased on (olid?) suhteliselt valimiste-leige rahvas. Mainitud 2012. aastal oli osalus 54,9%, 2008 aastal, siis kui Obama valiti, 58,2%. See, et võimule võib saada mustanahaline, aktiviseeris ameeriklasi suhteliselt vähe, sest 2004. aastal oli osalus 56,7% ja n-ö võtmeaastal 2000 oli see kõigest 51,2%. Sestap tuleb huviga oodata, kui palju aktiviseerib ameeriklasi võimalus tuua võimule naine või hoopiski elus esimest korda üliriiki ja selle poliitika juhtida üritav ärimees.