Toomas Alatalu: on’s meil mingid „inimeste vabadused“ juba ohtu sattunud või võivad sattuda?
Teadjad inimesed jõudsid kärmelt meenutada, et just samal päeval ajaloos ehk siis 12. märtsil 1934 pani riigivanem Konstantin Päts oma konkurendid kinni ja kehtestas vaikiva ajastu ehk diktatuuri. Raske öelda kas Ratasele tuli ka ajalugu meelde või oli asi muus, ent tema avaldus lõppes üksnes teatega valitsuskomisjoni loomisest, mis asub tõhusalt ja operatiivselt lahendama tekkinud probleeme ja koordineerib asutuste tööd. Ehk siis klassikaline peenhäälestamise jutt, ehkki peaminister oli sunnitud tõdema, et „oleme tegelikult jõudnud hädaolukorda, kuid et saame sellest üle ühiskonnana ja igaühe kaasabil.“ Täpsemalt öeldes tuleb saada, sest otse öeldes jäi eriolukord kehtestamata. Kas saame hakkama? Ausalt öeldes tekitas peaministri esinemine pigem küsitavusi kui kindlustunnet, mida säärases rahvusvahelises seisus iga kodanik hädasti vajab.
Viide Saaremaa juhtumile ülal polnud juhuslik, sest välismaal juba tuvastatud nakkuskolletest riburada kodumaale naasnuid ja nendega teel või kodus kontaktis olnud isikuid oli ikkagi kerge tuvastada. Nakkuse levik kohapeal ehk kohaliku kolde tekkimine aga tähendaski just hädaolukorra teket. Loogiliselt tõstatas see küsimuse vajadusest kontrollida, piirata või koguni vältida nakkuskolletest pärit inimeste tulekut Eestisse. Peaministri avalduses puudutas seda teemat paraku vaid üks meede – lõpetada kruiisilaevade vastuvõtmine 1. maini. Ent muud tulemised!?
Koheseks arutlusobjektiks sai populaarse Venemaa laulja Kirkorovi reedene kontsert Tondiraba hallis, mis mahutab 7500 inimest ja kuhu etteteadvalt on tulemas tuhanded fännid Venemaalt ja Lätist. Kuulutada see ühekordseks ürituseks, mis kedagi tõsiselt ei ohusta, on liig mis liig ja kui teised riigid saavad oma piirid lukku panna, saab seda teha ka Eesti.
Alles eile tutvustati Euronewsis Itaalias kehtestatud meetmeid, kus iga kodanik saab nüüd väljaspool oma elamispaika liikuda vaid koos dokumendiga, millele ta on andnud allkirja, et kui ta ei järgi kehtestatud reegleid, järgneb nii ja niisuur rahaline trahv või ka vanglakaristus. Seda võib võtta äärmusena, ent kui lähtuda inimeste tervisest ja rahva õigusest ellu jääda, siis on ikkagi tark niisuguste meetmetega leppida. Pole tänagi tulnud Itaalias teateid protestidest eriolukorra vastu, Kirkorovi fännid raja tagant võivad küll pahandada, ent nende etteheiteid on lihtne pareerida – nii tehakse kõikjal mujal. Pealegi - Eesti püüdis korra teistest targem olla ja sai ise epideemiat levitavaks maaks!
Meie ühiskonna üheks tõsisemaks hädaks viimasel 28 aastal on olnud osav hädakisa vallandamine teatud grupi poolt iga kord, kui on tekkinud oht ükskõik millisele vabadusele. Sealjuures kõige ootamatumale. Meenutan siinkohal kadunud siseminister Jüri Pihli ettepanekut keelustada (nais)moslemite näokatted, milline mõte maeti survegrupi kisa saatel veel enne maha, kui seda jõuti seaduseelnõuna arutama hakata. Küsigem tänagi – mis on selles halba, kui kõik inimesed on ühtemoodi tuvastatavad ja kõik Eestisse elama asuvad välismaalased teavad, et neil tuleb kohalikke käitumisreegleid austada? Pealegi on tänaseks see sama keeld kehtestatud mitmes riigis.
Analoogilisi katseid on olnud teisigi ning pole juhus, et seda kajastas ka Ratase poolt ette loetud avaldus: „Peame jälgima, et püsiks tasakaal meie inimeste vabaduste, ühiskonna üldise toimimise ja viiruse ohjamiseks vajalike sammude vahel.“ Vabadus on siinkohal omamoodi valvesõna – meil leidub alati ja kindla peale siis, kui on tegu n.ö. vale valitsusega, - keegi, kes väidab, et mingi vabadus on ohus. Sestap on peaministri poolt tark ennetavalt lisada – ehkki olukord seda ei tingi ja küsimus on inimeludes ja inimeste tervises - seda, et kellegi vabadus pole ohus.
Katsuks selle väite peale mõistatada, on’s meil mingid „inimeste vabadused“ juba ohtu sattunud või võivad sattuda? Nagu teada, on isikud, kelledel on tuvastatud koroonaviirus, siiani anonüümsed, samuti asutused, kust nad pärit ehk siis – kas ülalmainitud seltskond üldse teab, milliste vabaduste eest ta võitleb?
See vabaduse võitlus käib suuresti peavoolumeedias, kus kohe tehti tümaks Leedu, kes julges kiirelt eriolukorra kehtestada ja kus täna kuulutatakse Trumpi korraldus lõpetada lennud Schengeni tsoonist USAsse „äärmuslikuks otsuseks“. Ilmselt tuleb selleks pidada ka Iisraeli otsust panna kaheks nädalaks karantiini kõik, kes keelust hoolimata Iisraeli saabuvad. Olen juba korra küsinud ja küsin üle – kui eriti liberaalse ja eriti demokraatliku Eesti ajakirjandus poleks laia joont ajanud ning käitunud pandeemia alguses nagu teised, kas siis see nakkuskoldest tulnud õpilane oleks ikka kooli läinud ja kas Itaalia võrkpallurid oleksid Saaremaale sõitnud?! Saab väita, et meil ühed kütavad õhustikku valesti üles selleks, et teised eksiksid?! Sestap lootkem, et tähelepanu õigele info jagamisele tõesti ka tööle hakkaks, nagu lubas peaminister Ratas.
Meedia hoiakutega ühenduses veel ühest probleemist. Kuna Saaremaa väikeleht pani pärast pallimängu – kui kõik veel õnnestununa tundus – üles mängu korraldamise vastaseid pilkava artikli ja selle olukorra teisenedes kohe maha võttis, oli suurleht Eesti Ekspress esimene, kes seda märkas ja vallandas uue tsensuuri-vastase kära. Facebook ei jäta kahtlust, et suur osa väikelehe peatümitajatest on endised ja praegused ajakirjanikud. Paraku on tegu klassikalise juhtumiga, kus eksis enamus, ent ainusüüdlaseks tehakse kõige väiksem. Oleks ilmselt kõigil kasulik, kui mõni ajakirjandustudeng teeks sellest juhtumist oma bakalaureusetöö.
