Toomas Alatalu pagulaste teemal: tuleb lõpetada eriti inetult käiv rahva psühholoogiline töötlemine
Hea seegi, et nii rääkijad viitavad ka eelmisele korrale, mil nad rahvast sama moodi sarjasid - mullusele kooseluseaduse arutelule. See lubab meelde tuletada, et mõlemad probleemid - kooseluseadus ning Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika pagulaste vastuvõtt tulid rahvale täieliku üllatusena ning mõlemad valitsustelt, kes esindavad nn. kartellipoliitika ajajärku Eesti poliitikas.
Lisaksin veel ühe fakti - äsjase nn. kobarseaduse-pluss-valitsuse-usaldamise puhul tuletati meelde, et täpselt sama tehti 2012. aastal riigieelarvet vastu võttes, et tuvastada - tänane poliitseis Eestis tekkis 2011. aasta riigikogu valimiste järel, kui Toompeale pääses vaid neli erakonda. Kolm valitses seal, nende poolt tõrjutud neljas aga alllinna, ehk siis kõik olid ja on võimul. Praegu on Toompeale lisandunud ka Vabaerakond ja EKRE, ent nood on (ühis)valitsemisest kõrvale jäetud ning valitsuse kokkupanek (eesmärkide ähmasus, ministrite valik) ja tegevus on selgelt näidanud, et rahva arvamusega ei arvestata. Nagu opositsiooni omagagi. Lähtutakse sellest, et ollakse ainutargad ja rahvas leppigu sellega, mida neile ülevalt öeldakse. Ning seejuures tähendab „üleval" ka Euroopa Liidu ja NATO tasandit.
Kui minna tagasi põhiseadust muutva kooseluseaduse juurde, mille vastuvõtmist ei lubanud ükski erakond 2011. aasta valimiskampaanias, siis oli tegu ikkagi selgelt ajast etteruttamisega. Ka täna öeldakse - küll rahvas ajapikku leebub. Mõistagi võib nii minna, ent täna on ikkagi täna. Poliitikutel tuleb arvestada ühiskonna muutusteks valmisoleku astet, ent kuna poliittehnoloogiate eduka rakendamise tulemusena suudeti võim monopoliseerida, seda protestinud rahulolematus suudeti edukalt suunata Jääkeldrisse ja seejärel sama edukalt nullida Rahvakogus, siis lihtsalt mindi riskile. Eestlane jäi siiski endale kindlaks - protest tuli ja seda mitte niivõrd antud seaduse põhimõtteliste vastaste poolt (nendest pole pääsu ka kõige nn. tolerantsematel ühiskondadel), kuivõrd edumeelsete ja ausate kodanike poolt, kes lihtsalt polnud nõus enda säärase kohtlemisega ja hämavalt kirjutatud seadusega. Sestap on tänagi toonaste protestijate nimetamine võõravihkajateks kurjast, mida selgelt kinnitas järgnenud kahe ja seejuures antud probleemi suhtes vastandliku erakonna n.ö. üleöö pääs suurde poliitikasse.
Ka tänane vastuseis ülalt kõlavale - tuleb ilmtingimata nõustuda, muidu me pole teistega solidaarsed - algas elementaarse ennetava dialoogi puudumisest rahva ja võimu vahel, rahva panekuga ränga sundkäigu ette. Võimu soovimatus ja võimetus (poliitbroilerid just oma teadmistega ei hiilga) asju selgitada on ammu loonud seisu, kus rahvas on omal käel ka maailma asjadest piisavalt hästi informeeritud. Euroopa Liidu ladviku hilinenud reageerimised sündmustele pole ammu uudis, mistõttu katsed ebapädevate argumentidega ja hilinemisega midagi õigustada satuvad paratamatult kriitika alla. See puudutab nii rahvusriigi poliitikat kui pagulaslaagrite tekke ajalugu kõnealuses piirkonnas, Vahemere-ääsetele EL riikidele eraldatud miljardeid piiride ülesehitamiseks, arusaamatult pikaks veninud sõda Süürias ja anarhiast Liibüas, kust tuleb peamine põgenike-toodang jne.
Miks peavad korralikult käituvad riigid kinni maksma teiste aastaid kestnud selget nahavedamist ja avantürismi? Mõistagi tuleb loodud ebahumaanses olukorras kõigil midagi teha, ent kas ikka on õige paigutada aafriklasi mitshuurinlikult (noortele - oli niisugune Nõukogude teadlane, kes kõike ristas) kõikidesse kliimavöötmetesse? Elik - kui tegemist on ajutise meetrmega, siis milline on paigutamise lõppeesmärk? Rääkimata sellest, miks Eesti peaks vastu võtma rohkem pagulasi kui Läti ja Leedu? Kuigi täna käib jutt juba väiksemast arvust, oli esimesega (kes kurat küll selle kirjapanemisega nõus oli?) nõustujaid tipppoliitikas küll ja küll.
Mitte ühelegi neist küsimusest pole antud kas üldse mitte või vähegi rahuldavat selgitust. Ei Brüsselist ega Tallinnast. Pole siis ka ime valitsuse kavade arvustamine ja tõrjumine - vastuseis, mida ei muuda olematuks arvustajate nimetamine rumalateks, võõraviha kandjateks, rassistideks jne. Tänaseks on vähemalt valitsuse esindajad, kes suutsid suure arvu teha väiksemaks, võtnud selgelt leebema tooni, ent selleks kutsutud isikud ehk ametlikud arvamusliidrid jätkavad valusaid ütlemisi. Loogiline jätk, sest midagi pole veel lõplik ja uus seis kusagil - Vao 2 - seisab paratamatult ees. Samuti mitmekäiguline - algul vähe, siis juurde ja juurde ning ühel hetkel hakkavad tulnukad Tallinnast selgelt rohkem toetust saama kui küla põhielanikud. Seis, kuhu sündmuste kulg Vaos enne n.ö. suurt pauku just jõudis.
Sestap on enam kui ilmne, et kogu Euroopale keerulisel ajal peavad Eesti sisepoliitikas tulema suured muutused ning võimul ja rahval tuleb kiirelt leida teineteist. Esimeses järjekorras tuleks lõpetada sedapuhku eriti inetult käiv rahva psühholoogiline töötlemine, mis paremini kui muu kinnitab võimu eraldumist rahvast ehk kartellipoliitika olemasolu. Mereäärse piiriala rahvana oleme aastasadu olnud tolerantsed võõraste suhtes - asi, mida on kahtluse alla pannud vaid ühe naaberriigi vallutushimuline valitsus. Nüüd ühtäkki ilmub sotsioloogiliste nippide abil meie endi keskelt isegi „pagulasevastase portree", mis väidetavalt olla enamuse eestlaste nägu. See, et enamus sellest enamusest on ka vanad ja madala haridusega, ületab isegi nõukogude propaganda võtted. Pakutud pilti parandama rutanud NB valitsuse tellitud küsitlus andis küll rahvale paremad parameetrid, ent tuvastas samuti erinevusi,et mitte öelda vastandumisi noorte ja vanade, muu Eesti ja tema pealinna elanike vahel. Kordan - alamate niisugune vastandlik kujutamine on tüüpiline ühiskonnale, kus võim valitseb rahva arvamust arvestamata. Paljukannatanud ja ikka jalule tõusnud eesti rahvas pole säärast sildistamist omadelt kohe kuidagi ära teeninud. Rahvas ootab, et temaga räägitakse normaalselt, riukalikke küsimusi esitamata. Ja et ta saaks ise ajada juttu oma riigijuhtidega selle asemel, et kuulata nende telefonijuttu Brüsselist.
