Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves esitles Eesti Kirjandusmuuseumis raamatut "Omal häälel", mis sisaldab tema vestlusi ajakirjanik Iivi Anna Massoga. Foto: Lauri Kulpsoo

Arvan siiski, et see on pigem Eesti ja Soome ajakirjanike kui mõlema riigi poliitikute probleem ja jääbki ajakirjanduslikuks vahepalaks, ehkki Soome poolt on antud teada, et Iivi Masso avaldust tuleb võtta kui tema töökoha oma ja EV presidendi kantselei on kinnitanud, et tegemist on pr. Masso isikliku avaldusega.

Paraku – olukord meie naabruses ja maailmas (just sellises järjekorras!) on säärane, et pinge vaid kasvab ja nii Soome kui Eesti on ja jäävad asjaosalisteks suures ja toores jõumängus veel paljudeks kuudeks. Ning kuna inimeste hea mälu lööb kriisi ajal rohkem välja kui tavaliselt (Masso tuletas ju meelde varasemat kogemust sama ajakirjanikuga!), siis pole välistatud, et ka kõnealune vahejuhtum leiab aeg-ajalt meenutamist. Samas on ta suures osas teiste Eestit ja Soomet puudutavate olulisemate sündmustega juba kaetud. Õnneks, sest on ka vahejuhtumi väiksem osa, mis ei unune mõlema maa poliitikutel kunagi, aga kuulub samas kategooriasse – kõik, kes vaja – teavad seda, aga ei räägi.

Kuna hetk on siiski säärane, et targem on mõistu andmise asemel midagi konkreetselt öelda, siis ka teen seda. Otse öeldes taandub kogu vahejuhtum Toomas Hendrik Ilvese isikule, kes on pr. Masso ülemus. Ehk siis Ilvese kui praeguses rahvusvahelises olukorras konkreetse poliitika sümboli ja edendaja ründamisele. Kes teeb seda teadlikult, kes välisõhutusel, kes isiklikust kadedusest ja soovist võimu aadressil halvasti öelda jne.

Fakt on aga see, et Eesti toimetamine suures poliitikas annab juba aastaid silmad ette Soomele ja tema juhtidele. Soome oli tänu teatud asjaolude kokkulangevusele ja toonaste juhtide nutikusele mõjukas tegija Läänemere selles piirkonnas 30-50 aastat tagasi, kuid nüüd on ta selle koha loovutanud maailma poliitkaardile alles hiljuti tagasi tulnud Eestile. Teisisõnu – noorem vend on vanemast ette läinud, tema sõnal on suures poliitikas suurem kaal.

Peanäitajaks siin on süsteemne ja regulaarne kaasalöömine selles ja piisab, kui meenutada Barack Obama 2014. aasta ja George Bush noorema 2006. aasta väisanguid Tallinna ja kokku lugeda, kui mitu korda on Valges Majas käinud Toomas Hendrik Ilves ning Sauli Niinistö ja tema eelkäija Tarja Halonen (Ilves vahel mitu korda aastas, Halonen ühe korra).

Või mainida USA riigisekretäri ja Eesti välisministri kaasjuhtimisel käivat programmi LEND. Mõistagi on Ilvese elukäigul selles suur roll, ent üks asi on olla (lihtsalt) Venemaa naaber, teine hoida 24 aastat kätt puldil suhetes nn kaasmaalaskonnaga, uue teguriga rahvusvahelistes suhetes, kelle nimel on ju praegune suurkriis Euroopas püsti pandudki.

Soome on viimastel kümnenditel juurde saanud alamaid idast, ent see on olnud sootuks teistsugune ümberasumine kui NSVL piires toimunu. Soome presidendid on jätkanud ka kõigile tähtsat suhtlemist idanaabrite liidri Vladimir Putiniga, kel on üllatusi varuks ka siis, kuid seda ei oota. Mullu pidi seda kogema Niinistö, kui sõitis Sotši (Putin) ja Kiievi (Porošenko), et olla vahendaja ja ei teadnud, et Kreml alustab just samal päeval uut pealetungi Ida-Donbassis. Säärane juba on kord väikeriikide poliitikute saatus suures poliitikas – ühel veab, teisel mitte. Samas on kõigile selge, et suures poliitikas toimuv (k.a. oma liidrite ja naabrite edu-ebaedu) ei sea mingeid takistusi kahe väikeriigi omavahelisele suhtlemisele.

Täna on suure poliitika põhiteemaks Ida-Ukraina sõjakolde kustutamine, mis hetkel on niisuguses järgus, kus kõik teevad avaldusi, milliseid on kerge jagada poolt ja vastu põhimõttel, ent tegelikult tuleb neid võtta nende kogusummas või kui tervikut. Kuniks tehakse lõplik otsus. Teisisõnu – tegemist on poliitika kujundamise protsessiga ja meil kõigil on täna haruldane võimalus seda sõna otses mõttes pealt vaadata. Loodetavasti pani lugeja tähele, et mainisin ülal „olukorda meie naabruses ja maailmas“. Iva ongi selles, et paljuräägitud eelmine külm sõda (1947-1991) oma kuumade sõdadega Koreas, Vietnamis, Afganistanis ja ka rakett-raketi vastu mängudega algul Kuubal, siis kahel Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Poolas toimus meist ikkagi kaugel. Ja polnud ka televisiooni! 

Nüüdne kuum punkt on meie endine ja tegelikult lähedane saatusekaaslane ning seal toimuv on meie tubades ja meeltes iga päev ning hämmastavalt tuttavlik, sest sealsed sündmused on nagu koopia meil 1939-1940 ja hiljemgi üleelatust. 2008. aastal polnud Lääne-Euroopa veel valmis mõistma, mida tähendab järeleandmine võõraste alade noolijale, 2014. aastal oli see arusaamine olemas, ent samas valiti agressori ohjamiseks finantsmajanduslikud sanktsioonid. Öelgem otse – harjumatu asi kõigile, mis samas pole veel kahandanud Kremli sõjakust. Kuidas koos edasi minna otsingud jätkuvad ja see on peamine.

Sestap pole mõtet hetkel teha probleemi sellest, kui näiteks Eesti ja Soome seisukohad Ukraina abistamise osas ei kattu. Või kui näiteks ka Eesti president ja kaitseminister räägivad teatud asju erinevalt jne. Nii see suure poliitika kujundamine demokraatlikes ühiskondades käibki. Aeg on eriline – maailma poliitika on terav just meie enda läheduses ja see teeb kõik närviliseks. Seda enam tuleb poliitikutel oma sõnu valida. Eriti kui on tegu vennasrahvaga. Aga kui on ikka vaja midagi öelda, siis tuleb seda ka teha. Nutikalt vastalisi paika pannes, nagu seda on teinud meie eeposte kokkukirjutajad.