Vladimir Putin Foto: MAXIM ZMEYEV, REUTERS

Sõnum, mida Putin ütles pärast konstanteeringut teha kõik vältimaks tragöödiaid, milleni viib „religioosne vaen, agressiivne natsionalism ja ksenofoobia“, kõlas nii: „Kahjuks tõstab paljudes maailma piirkondades täna uuesti pead ka neofašism, võimule üritavad pääseda radikaalsed natsionalistid, samuti kogub hoogu antisemitism ja me näeme ka russofoobia ilmnemist.“

Mööngem – rivi „neofašism, radikaalne natsionalism, antisemitism, russofoobia“ on midagi uut. Nagu seegi, et suurriigi juht peab välisriigi väikerahva tragöödiast neile endile rääkides vajalikuks mainida, et temagi riigi suurrahvast on hakatud kartma või koguni vihkama. Ja seda venelaste suure võidu järjekordse suurtähistamise künnisel!?

Kuna tekst loeti ette paberilt ja pidades silmas rõhuasetusi Putini viimaste kuude kõnedes, siis pole välistatud, et sama teema kõlab ka nädala pärast tähistataval võidupühal. Sest - kui ikka külaliste tribüünidel domineerib mitte Euroopa, vaid Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika seltskond, on vaja ka midagi selgitada. Võimalusi on mitmeid...

Tänasesse, Kremlile igas mõttes ebamugavasse seisundisse väljajõudmine kujunes loogiliste, üksteisest väljakasvanud sammude summana. Putiniga koos Kremlisse asunud ajutrust võib praegugi oma esimese 10 aasta (2000-10) tulemustega rahul olla, sest siis suudeti end kehtestada teiste arvel, ent kui algas Ukraina vaenamine, ütles demokraatlik maailma otsustavalt „ei“ ja sealtpeale on Kreml juba kaitsepositsioonis.

Seda ka ideoloogilist ja propagandasõda pidades. Meenutaks veelkord, et NSVL-päevil tähistati Suures Isamaasõjas (1941-45) saavutatud võitu suurejooneliselt kõigest kolmel korral – 24.06.1945, 9.05.1965 ja 9.05.

1985 ehk siis intervalliga 20 aastat. President Jeltsin muutis – oktoobrirevolutsiooni aastapäeva nullides – 9. mai keskseks riigipühaks selle iga-aastase tähistamisega Punasel väljakul. President Putin pani aga algusest peale rõhu ümmargustele daatumitele ehk siis hakkas suurejoonelisi pidustusi korraldama iga 5 aasta järel. Sealjuures eelnesid lõpliku võidu (9.mail 1945 Berliinis) mälestamisele sellele eelnenud suurte võitude tähistamine – rida, mis algas Stalingradi lahingu võidu ümmarguse aastapäeva tähistamisega, jätkus Kurski, Kertshi lahingute võitmise, Leningradi blokaadi lõpetamise, Kiievi jne. vabastamise tähistamisega. Ühesõnaga – suure võidu 60. aastapäeva tähistati mitte ainult 9.05.2005, vaid 2003-5 ehk siis kahe ja poole aasta jooksul. Võidu 65. aastapäeva 2008-10, 70ndat – 2013-15.

Oma võitude ja vabastamiste jada tähistamine ühtse protsessina vastas ja vastab igati autoritaarse ühiskonna tunnustele – režiim tagab elanikkonna pideva mobiliseerituse patriootliku idee nimel. Tegelikult muutus ettevõtmine veel esimese kampaaniaperioodi käigus enda vastandamiseks teistele ehk siis täpsemalt oma – 1941-45 - sõja esiletõstmiseks kõigi teiste sõjast 1939-45. Tulenes see Moskva võimu alt lõplikult vabanenud Ida-Euroopa rahvaste soovist anda õiglane hinnang NSVL tegevusele 1939-41.a. ja mõista hukka kommunistlikud reziimid. Kreml oli sellele igati vastu, ent kuna uuest Venemaast ja lääneriikidest said ootamatult taas liitlased võitluses rahvusvahelise terrorismi vastu, siis läks asi kronoloogiliselt nii, et esmalt – 22.11.2004 - kuulutas ÜRO Peaassamblee „8. ja 9 .mai mälestamise ja leppimise ajaks“. Kreml aga oli kärme interpreteerima „aega“ kui kahte erinevat päeva ehk kui õigust tähistada 8. maid „ühisvõiduna“ seal ja 9. maid „meie võiduna“, siin, s.t. Moskvas.

Veel 1990ndate keskel alanud katsed kommunismi hukkamõistmisest finišeerusid aga sääraselt, et esimesena mõisteti hukka „natsismi ja RelvaSS organisatsiooni ja kõigi tema üksuste ülistamise katsed“, sealh. mälestusmärkide avamine ja toetusavalduste korraldamine neile.

Seda ÜRO Peaassambleel 19.12.2005 vastuvõetud resolutsiooniga, mis sisaldas küll viidet Nürnbergi tribunali hartale, ent tugines peamises Durbanis 8.09.2001 toimunud „rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud leppimatuse vastase konverentsi“ deklaratsioonile. Täpsemalt selle ühe paragrahvi loomingulisele edasiarendamisele. Sealtpeale on Venemaa ja tema lähimad liitlased saavutanud iga aasta lõpus antud resolutsiooni kordusvastuvõtmise ÜRO Peaassambleel ehk siis demonstreerinud – probleem on jätkuvalt olemas. Mis aga puutub „totalitaarsete kommunistlike režiimide hukkamõistu“, siis sündis esimene vastav resolutsioon alles 25. jaanuaril 2006 Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees, ent soovituslikuna, s.t. ei saanud vajalikku toetust liikmesmaadelt. Ka kõigi järgmiste kommunistlike reziimide hukkamõistmiste taga on olnud Euroopa riigid ja USA, natsismi ja fashismi hukkamõistmine on aga olnud globaalne.

9. mail 2006 kehtestati Putini korraldusega „sõjalise kuulsuse linna“ aunimetus, mida 2007-12 ja 2015 omistati 46le linnale, kelledel on õigus ja kohustus pidutseda kolm korda aastas – 23. veebruaril, 9. mail ja linna sünnipäeval.

Kui öeldule lisada tseremooniad juba Nõukogude ajast pärit kangelaslinnades, siis on „oma sõja“ ja „oma võidu“ tähistamisest saanud permanentne ja suurt osa Venemaa elanikkonda hõlmav protsess. Mida see usina ideloogilise propaganda tegemise periood praktikas annab, on suurepäraselt näidanud Ukrainas toimunu Kremli poolne selgitamine. Kuna murdepunkt sündmustes Kiievis – veebruar 2014 – langes juba käimasoleva võidu 70. aastapäeva kampaania (2013-15) keskele ja vastupealetung vallandati 23. veebruaril ehk „kodumaa kaitsja päeval“, siis osutus kergeks ühe kampaania sõnavara – „Ukraina vabastamine fašistidest“, „Odessa – uus Hatõn“, maakaitsevägi (opolchenije) jmt. üle kandmine teisele kampaaniale.

Kuna Lääs ei lasknud end sellest heidutada, kehtestas ja ka on jätkanud sanktsioonide poliitikat, siis muutis Kreml kiirelt rõhuasetusi propagandas – kui möödunud aasta lõpul hakati raiuma, et kõiges on süüdi USA, sest Euroopa riigid olla kohe-kohe valmis sanktsioonid lõpetama, siis märtsis lisandus uus teema – teatud riikide valitsused (ja mitte ainult Kiievis võimul olev fašistlik hunta, nagu siiani väideti) õhutavad teadlikult venelaste-vastaseid meeleolusid. Ehk siis mõte, mida nüüd selgelt väljendas ka Putin. Selgelt selles mõttes, et ta kõlas kindlate märksõnade reas olulises, mittemärkamisest välistatud kõnes. Esialgu, nagu viidatud, tuleb oodata, kui kõvasti kõlab see teema eelseisvate maipidustuste ajal Moskvas.