Kukkus ju välja nii, et just Netanyahu Moskva-visiidi päevil saabus lõplik selgus USA presidendivalimiskampaanias elik sealsel mõjukal juudi kogukonnal on aeg otsustada, kas toetada demokraatide (mida siiani enamikel juhtudel on tehtud) või vabariiklaste kandidaati. USA praeguse presidendi Barack Obama ja Netanyahu suhteid võib pidada katastroofiliseks ja viimasel ajal ka teineteist välistavateks – kui Netanyahu äsjane väisang Moskvasse oli juba kolmas kaheksa kuu jooksul, siis alles märtsis jättis ta lihtsalt Washingtoni minemata, ehkki oli ise eelnevalt audientsi välja kaubelnud!

Kui hinnata suhteid Washington-Tel Aviv-Moskva kolmnurgas, pole raske märgata geopoliitikate erinevust. Obama ja Netanyahu said mõlemad ametisse juba Gruusia sõja järgses maailmas. Obama üritas alustada suurelt – likvideerida konfliktide põhikolle ehk luua Palestiina riik. Maailm reageeris säärasele algusele talle Nobeli rahupreemia andmisega (2009), ent aasta hiljem selgus, et ennatlikult, sest maailma võimsaima riigi president pidi taanduma sõjaka Iisraeli, USA vabariiklaste ja sunnidest monarhide koalitsiooni ees, keda toetasid ka Euroopa tuntud poliitkeerutajad. Valge Maja poolt 2009-2010 ettevõetud rahuponnistused asendusid – ja seda ka USA jaoks - veel detsembris 2010 revolutsioonide, interventsioonide, kodu- ja ususõdade ning pseudokõneluste (vaid Iraan andis tulemuse, kuid suure hilinemisega!) jadaga, mis Põhja-Aafrikas ja Ees-Aasias kestavad tänaseni. Rääkimata sellest, mis vahepeal mujal – Ukrainas ja Euroopas on toimunud!

USA seisukohalt oli see erakordselt mastaapne ja pikaajaline äraspidine liikumine rahust sõdadesse selge strateegiline möödaarvestus. Kuna Washington on ikkagi olnud kõige viimase 15 aasta jooksul selles piirkonnas toimunu algatajaks, jäid Moskva tegelikud positsioonid samas kauaks varju. Kremlile see sobis, sest seda kergemalt kulges suhete normaliseerimine ja strateegilise partnerluse loomine Iisraeliga. Paljude silmis oli Kremli vahekord omaenda riigi juudi liidritega halb (Vene Juudi kongressi kaks esimest presidenti ja pikalt õiguskaitseorganite poolt tagaotsitavad Gussinski ja Nevzlin, samuti Hodorkovski redutavad välismaal jne.). Sestap oli paras üllatus, kui VJK viies president ja tuntud oligarh Moshe Kantor valiti varsti pärast Putini Müncheni kõnet (Venemaa nõuab omale väärilist kohta suurte lauas!) mõjuvõimsa Euroopa juutide kongressi presidendiks ja on selleks tänaseni. Vahepeal – 2007-2009 olid koguni mõlemad – Vene ja Euroopa juudi kongressid Kantori juhtida. Just sellesse aega langeb ka Venemaa ja Iisraeli presidentide Medvedevi ja Peresi ajalooline deklaratsioon (18.08.2009) – Venemaa kohtleb Iisraeli Euroopa suurriikide tasemel ja Iisrael tähistab Teise maailmasõja võidupäevana 9. maid, tunnustamaks Venemaa erilist osa sõjas. Kantori teeneks peetakse seda, et Putini käivitatud kolmeaastastes meie-võidukampaaniates leidsid kindla koha holokaustiga seotu rahvusvahelised tipptasemel meenutamised. Need iseenesestmõistetavad üritused aga avavad uksi ka siis, kui kõik tundub olevat suletud (tuletage meelde, kes käisid Krimmis esimestena pärast selle okupeerimist-annekteerimist!?).

Kantori suurürituseks sai tema juhitud EJK delegatsiooni kohtumine Putiniga Kremlis 19. jaanuaril 2016, mil jutt läks ka antisemitismi kasvule Euroopas ja juutide lahkumisele sealt Iisraeli. Putin oli selle peale kärme kostma – aga „las nad tulevad siis parem meile. Omal ajal läksid ära, kuid nüüd tulgu tagasi.“ Kantor lubas selle peale, et asja arutatakse EJK eelseisval kongressil. Olgu lisatud, et Putini pakkumisele reageeris koheselt ka Kaug-Idas asuva Juudi vabariigi juhtkond, kes kinnitas, et kõik on teretulnud. (Seda tagasitulemise teemat arendas Putin äsja ka Moskva suure teatri laval pidulikku kontserti sisse juhatades ja Netanyahu jõudis talle vastata, et kõik sõltub majanduslikust tasemest.)

19. aprillil oli aga Putini näol juba Ülemaailmse juudi kongressi president Ronald S. Lauder, kes nentis, et pärast tema eelmist külaskäiku 2003. aastal on juutide olukord Venemaal tõesti paranenud, samas kui Euroopas juba nenditud nähtused tõepoolest toimivad edasi. Sellele koheselt järgnenud Netanyahu eelmine käik Moskvasse (21. aprill) langes lihavõttepühade aegu ja Iisraeli valitsusjuht sai unikaalse võimaluse soovida Kremlist (!) kõigile maailma juutidele häid pühi.

Netanyahu äsjase visiidi eel oli Putinil varus veel üks üllatus, mis on ühtaegu ka kõva poliitiline käik. Nimelt anti kindel lubadus taastada/taas luua Kaliningradis ehk siis omaaegses Königsbergis juudi kvartal ja juba 2017. aastal ehitada sünagoog. Algatuse taga on VJK tänane president Yuri Kanner ja ärimees Vladimir Katzman elik – pole põhjust kahelda ettevõetava toimumises.
Netanyahu visiidi ajal vormistati teinegi poliitiline sõnum – Iisrael toimetas kohale ühe oma „Magah3“ tüüpi tanki ja viis Moskva lähedasest tankimuuseumist kodumaale teise samasuguse. See oli sinna toodud kui Süüria sõjasaak 1982. aasta võitlustes. (1967-1991 puudusid Moskval suhted Iisraeliga). Tankide vahetus toimus Putini loal ja Iisraeli vastav palve põhines faktil, et sõjamasin langes süürlaste kätte koos meeskonnaga ja nende omastel on nüüd vähemalt mingi pidepunkt kadunute otsingute jätkamiseks. Mõistagi on antud teatel mitu sõnumit, ent lisagem veel üks – äsja teatas ÜRO erisaadik Süüria asjus de Mistura, et kutsus uuele läbirääkimistevoorule esmakordselt ka Süüria kurdide esindajad. Lisagem veel üks – ühisel pressikonverentsil soovitas Putin Iisraelil ilmtingimata normaliseerida suhted Türgiga, mis – pärast katkemist 2010. aastal – oleksidki teoks saanud, kui Türgi poleks alla lasknud Vene lennukit!? Hetkel saab seda soovitust küll mitmeti võtta, ent Lähis-Idas on pea kõik alati mitme otsaga asjad.

Resümeerigem – Kreml on selgelt kasutanud enda huvides pikalt püsinud halba seisu Valge Maja ja Iisraeli valitsuse suhetes ning leidnud ühise keele Iisraeli praeguse valitsusega (mille koosseisuga liitus nädal tagasi ka sealne Venemaalt pärit juutide partei) ja ühe osaga maailma mõjukatest juudiringkondadest. Esimest korda USA presidendivalimiste ajaloos on aga tekkinud seis, kus asjatundjaid huvitab mitte Euroopa teatud ringkondade – nagu see oli siiani- , vaid pigem Kremliga seotud ringkondade arvamus sellest, keda toetada. Kreml rõhutab meelega oma häid suhteid Tel Aviviga ja viimane vastab samaga. Loogika on lihtne – Lähis-Ida tänase seisu juures on viis kuud pikk aeg, et istuda üksi või jõude. Mis sellele kõigele aga järgneb tuleva aasta algul ja mis selleks ajaks on võitnud või kaotanud hetke suurim poliitmängur Putin, ei oska praegu keegi öelda.