Toomas Alatalu: Putin küpsetab juba probleeme USA järgmisele presidendile
Tegelikult tekkisid tänased rindejooned veel 2014. aastal, kui Venemaa hõivas Krimmi ja alustas väljakurnamissõda Ida-Ukrainas. Juunis 2014 lõid sunniäärmuslased kalifaadi, mis oma enneolematu terroriga pani Euroopa suunas liikvele suured massid aastakümneid tegutsenud ja värsketest põgenikelaagritest. Ränne, mida Euroopa ladvik veel terve aasta ignoreeris, sest tegeles Iisraeli pealekäimisel šiiitliku Iraani ohjamisega ja lootis vargsi, nagu USAgi, et kalifaat teeb lõpu ka šiiitlikule režiimile Süürias. Augustis-septembris 2015 said kõik teiste kätega tegutsema harjunud endale kaela nii põgenike laine kui kodukootud terroristid. Venemaa aga ruttas appi Iraaniga sõlmitud lepingu abil õigeks mõistetud šiiitidele Süürias ja pakkus ühiskoalitsiooni sunniäärmuslaste vastu, keda nüüd on juba pea kõik nõus pidama kõige hullemaks seltskonnaks piirkonnas. Ajal, mil mõnes pealinnas mõlgutati mõtteid Venemaa jätmisest „Süüria lõksu“, tegi Kreml uued käigud, viis suhted Iisraeliga uuele tasemele, mida äsja kinnitati Venemaalt pärit juutide partei kaasamisega Iisraeli võimukoalitsiooni.
Just mainitud edu Lähis- ja Kesk-Idas on see, mis lubab Kremlil jätkata oma mänge Euroopas ja seda jultunud jutuga – meie pole midagi teinud (sest Krimmi vallutamine kuulub kohustusliku unustamise valdkonda!), teie aga kehtestasite sanktsioonid ja see pole õige ning teie ise peate ka need tühistama!? Elik – Euroopa tänane ajalugu ja uus rahvusvaheline õigus algas märtsis 2014 ehk siis pärast Moskva viimast vallutust!
Samas ei saa öelda, et sel jabural jutul poleks n.ö. toimet – analüütikud on juba jõudnud tähelepanu juhtida suurtele kõikumistele börsidele 14. aprilli ja 26. mail, kui tehti juttu võimalikust referendumist Venemaa koosseisu kuuluva Põhja-Osseetia ja Venemaa vägedest üleujutatud satelliitriigi Lõuna-Osseetia ühinemiseks, mis tähendab ju Venemaa uut territoriaalset laienemist. Pole juhus, et viimasel puhul tegi kiirelt avalduse USA riigidepartemang, kutsudes üles referendumit mitte korraldama. Selge see, miks – Venemaa vastased sanktsioonid sünnitas Krimmi vallutamine ja kuigi tänaseks on asi pööratud nii, et sanktsioonide lõpetamiseks piisab „olukorra normaliseerumisest Ida-Ukrainas“, siis ähvardaks uus ehk Lõuna-Osseetia liitmine selgelt ka uute sanktsioonidega. Asi, mida ilmselt ei taheta ei Idas ega Läänes.
Kuniks USA on aga valimisteeelsel ootereziimil, võib Kreml kõigi närvidega mängida. Asi, mida Kremlis on varemgi tehtud, kui meenutada Nikita Hrustsovi naerukihistamist mikrofoni, kui ta 1963.a. selgitas tuumarakettide paigutamist Kuubale. „Otsustasin Kennedyle siili püksi sokutada ja vaadata, mis ta teeb …“ ning terve Nõukogude Liit ja kogu muu maailm pidi mitu minutit ootama, kuniks Nikita naeris nii, et munad märjad ja need siis ükskord ära kuivatas.
Kui 14. aprillil kõneles Lõuna-Osseetia referendumist Putin ise ja paljastus konflikt tema ja Lõuna-Osseetia liidrite vahel (see segadus võis mõjutada uue sõja puhkemist Mägi-Karabahhis), siis 26. mai avaldus oli selgem ja samas segasem. Lõuna-Osseetia juhid teatasid, et sel aastal referendumit ei tule ja see korraldatakse ilmselt aprillis 2017. Ehk siis, kui USA uus president alles kujundab oma välispoliitikat ja peab otsustama, kuidas Venemaa uuele territoriaalsele laienemisele reageerida! Elik – kuidas keegi, aga Putin küpsetab juba probleeme USA järgmisele presidendile.
Mõistagi oli Lõuna-Osseetia päevakorda võtmine signaal ka Varssavi tippkohtumisele – võtke arvesse! Nagu kogu Putini jätkuv mäng Balkanil – NATO peasekretär kirjutab alla memorandumile Montenegro ühinemisest NATOga ja kohe on tänaval Moskva-meelsed jõud. Putin võtab Kremlis vastu Serbia valimised võitnud peaministri ja kuulutab – „loodetavasti antakse väärikad ministriportfellid neile isikutele, kes pooldavad koostöö jätkumist Moskvaga.“
Omaette ja hoolikalt läbi mõeldud propagandaetenduseks sai Putini äsjane väisang Ateenasse ja Athose kloostrite mäele. Kreeka pole kunagi varjanud Moskva huvide teenimist, praegune valitsus on kindlalt võimul, ent Putin lubas endale ka südaöise kohtumise Kreeka opositsioonijuhi Mitsotakisega ehk siis käitus nii, nagu seda teevad Lääne juhid diktatuuririike külastades.
Veelgi huvitavamalt kukkus välja Athose mäe külastamine. 2005. aastal käis president Putin seal üksinda ja lõi ka kella. Sedapuhku oli tal suur saatjaskond ja enne teda oli kohale jõudnud ka Venemaa kirikupea Kirill. Leidis äramärkimist Venemaalt pärit munkade asumine Athose mäele 1000. aastat tagasi. Hetkel on neid seal umbes 70, ent tegu on sümboliga, venelaste asumisega Euroopa südames, mida mõistagi on kasulik rõhutada.
Pealegi on tegu kohaga, mida on külastanud enamus Bütsantsi keisritest ja on üldteada, kuidas Venemaa on end pidanud pärast Konstantinoopoli langemist türklaste kätte (1453) selle vaimseks järglaseks („kolmas Rooma“, „teine Konstantinoopol“ jne.). Venemaa-Türgi praeguse tüli seisu arvestades võis olla kindel, et Putin teeb seda, milleks avanes võimalus – istus korraks toolile, millel võisid istuda vaid Bütsantsi keisrid! Tasub teada sedagi, et sedapuhku saabus ta Athosele meritsi ehk siis Kreeka – et mitte öelda NATO! - merejõudude kaatrit kasutades. Vaatemäng ja sõnumid massidele missugused!
