Sergei Lavrov Münchenis Foto: SVEN HOPPE, AFP

Kõik oli lihtne ja selge. Kaheksa aastat hiljem valitseb kõikjal ja kõiges segadus, sest USA uus president Trump ei kiirusta kodumaalt lahkumast, teeb jätkuvalt vastukäivaid avaldusi ja loobus hoobilt oma julgeolekunõunikust, kui tulid ilmsiks tolle enneaegsed telefonikõned Venemaa suursaadikuga.

Segadust külvavad ka Trumpi lähemate kaastöötajate esimesed välisreisid, sest minnakse kõigile harjumatus suunas ja järjekorras. Kaitseminister James Mattis käis kõigepealt Kaug-Idas ja alles siis väisas Brüsselit ning läks sealt Müncheni, kus traditsiooniliselt arutatakse julgeolekuküsimusi. Riigisekretär Rex Tillerson piirdus kahepäevasele reisile Bonni, kus ta lisaks G20 välisministrite kohtumisele sai veel kokku 19 kolleegiga, sealhulgas esmakordselt Vene ja Hiina välisministritega. Pluss selleks spetsiaalselt kohaletulnute soovil, - et mitte öelda survel -, selgitas ta ka USA poliitikat Süürias.

USA asepresident Mike Pence aga tuli esmalt Müncheni, kus pidas kõne ja kohtus – Trumpi valitsusest esimesena - kantsler Angela Merkeli, ÜRO peasekretäriga, Euroopa komisjoni esimehe Donald Tuski, Balti riikide presidentide ning Ukraina, Afganistani ja Iraagi liidritega. Münchenist läheb ta aga Brüsseli kohtuma EL ja NATO juhtidega.

Tagantjärgi tuleb tõdeda, et viidatud segadust USA välispoliitikas ja sellest tekkinud segaseid hoiakuid Euroopa pealinnades kasutas osavalt ära Kreml, kes lasi nimme põhja Münchenis toimunu Ukraina-teemalise Saksa-Prantsuse-Ukraina-Vene välisministrite kohtumise. Ainuke otsus, mis seal tehti, oli lubadus tagada esmaspäevast relvarahu Donbassis. Samas tuli kõigil kogunenuil alla neelata Putini ukaas, millega Venemaa tunnustas nn rahvavabariikide passe ja autonumbreid ehk siis astus suure sammu Ida-Ukraina „juriidiliseks okupeerimiseks“ nagu see on toimunud Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Paraku ajalugu kordub, sest nii nagu see juhtus „roheliste mehikeste“ väljailmumise päevadel, ei oska Lääs praegugi midagi öelda Kremli uue nahaalsuse kohta. Paljus tänu sellele, et ollakse rabatud Venemaa välisministri Sergei Lavrovi kõnest, mis lisaks Kremli traditsioonilistele valedele pilas Lääne enda sõnavara, millega viimastel kuudel on endi saamatust ja läbikukkumisi varjatud.

Lavrovi kõne pakub elevust

Kuna USA uus juhtkond tõi Bonni-Müncheni sõnumi, et Trump jätkab tegelikult USA senist poliitikat NATO ja Venemaa suhtes elik – ajakirjandus oli asjatult suure tondi kokku maalinud, siis läkski nii, et ürituse järel pakub elevust pigem Lavrovi kõne oma uute epiteetidega Lääne teoreetilise vahu kohta.

Arusaadavalt alustas Lavrov meenutusega, et täpselt 10 aastat tagasi esines samas Putin ja et see oli kõne, milles ta arvustas teravalt USA sõdimisi Afganistanis ja Iraagis, üleüldist demilitariseerimise unustamist maailmas, kuid oli kärme lisama, et tuleb siiski kõikide riikide huve arvestada ja kinnitas, et Venemaa ajab selles mõttes iseseisvat välispoliitikat. Tegelikult oli Putini Venemaa ekspansiooniga juba alustanud, sest uus president jättis täitmata Jeltsini poolt maailmale antud lubadused tuua ära Vene väed Moldovast ja Gruusiast. Seda aastaks 2002, mille lõpus tehti teatavasti otsus NATO uueks laienemiseks. Meenutan seda seepärast, et Lavrov luges „suure tüli“ alguseks nagu ikka just viimast. Samasse „külma kõhuga“ esitatavate väidete kategooriasse kuulusid ka Lavrovi sõnad sellest, et Venemaa välispoliitika on jätkuvalt „ettearvatav ja heatahtlik“ (predskazuemõi i dobrozelatelnõi).

Mõistagi ei rääkinud ta ei 2008. aasta ega ka 2014. aasta vallutussõdadest Euroopas, mis ju rikkusid kogu senise rahvusvahelise tasakaalu Euroopas. Viidates Läänes praegu populaarsele jutule post-truth ehk tõejärgsest ühiskonnast, millega võimu kaotamise ohtu sattunud eliidi osa püüab oma senist poliitikat õigustada (esindasid tõde, aga sellest ei saada aru!), pakkus Lavrov bravuurikalt välja post-west ehk siis „Lääne-liberaalse-demokraatia-järgse“ „demokraatliku ja õiglase maailmakorra“ saabumise. Ta defineeris viimast kui seisu, kus „iga riik, tuginedes oma suveräänsusele rahvusvahelise õiguse raames, püüab saavutada tasakaalu oma rahvuslike huvide ja partnerite rahvuslike huvide vahel, võttes seejuures arvesse igaühe kultuurilis-ajaloolisi ja tsivilisatsioonilikku omapära“. Eks ole huvitav kooslus – partnerid ja jagamise asjus! Sõnavõttu lõpetades paiskas Lavrov tulle veel ühe uue termini – avaldades lootust post-truth aja kiireks ületamiseks, seostas ta selle ka „hüsteeriliste infosõdadega“ (kus teised, ent mitte Venemaa valetavad) ja nimetas siis algavat uut aega post-fake’iks ehk siis valede järgseks ajaks.

Jättes kõrvale terminitega žongleerimise, tasub mäletada, et kui Putin 2007. aastal samas esimest korda nõudis Venemaa rahvuslike huvide arvestamist, siis tuletati kohe meelde ühte varasemat Münchenis toimunud konverentsi. Venemaa või siis täpsemalt venelaste rahvuslike huvide kaitsmise alla mahub ka ülalmainitud Putini viimane ukaas, mis puudutab „Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite üksikutes rajoonides elavaid Ukraina kodanikke ja kodakondsuseta isikuid“. Elik – see 18. veebruari ukaas käib teise riigi – mille ametlikku nimegi ei mainita – elanike kohta ja ukaasis pole ka punkti, et antud otsusest informeeritakse Ukraina Vabariigi valitsust.

Kuna suure kallal pikalt norimine võib pahandusi tekitada, lõpetaks teema käsitlemise mõne väiksema riigiga. 17. jaanuaril saabus Moskvasse Moldova uus president Igor Dodon, kes pole tänaseni teinud viisakusvisiite oma ainsate naabrite – Ukraina ja Rumeenia juhtide juurde. Ta sai Putinilt omapärase kingituse – koopia 18. sajandi lõpus joonistatud kaardist, millel pool tänasest Rumeeniast kuulus Moldova vürstiriigi koosseisu.

Dodon ise kommenteeris kaardil kajastatut ajakirjanikele nii: „Kahju, et Vene armee ei jätkanud 1812. aastal pealetungi lõuna suunas.“ Sedapuhku kõik rahvuslike huvide mõistmisest ja nendega mängimisest suures poliitikas teatud isikute poolt ja teatud kohtades.