Saab öelda ka nii, et kõigil kolmel päeval käis jutt vaheldumisi veest ja relvadest, millest mina tõstaks esile Islandi presidendi Johannessoni tõdemust - „austav suhtumine teaduse saavutustesse on langenud“, kuid otsustusi saab teha vaid teadlasi kaasates (mida Islandil ka tehakse) ja „on vaja uskuda teadlasi, mitte relvajõudude suurust“.

Ettevõetuga kaasnenud huvitavatest detailidest ei saa jätta kirjeldamata seika, mis sündis teineteise kohta ekslikke märkusi teinud Venemaa presidendi ja peaministri ühisviibimisel jäämägede keskel.

Nimelt palus Putin ootamatult jääkirgast, tegi sellega löögi ja viis siis Medvedevi jääkoopasse. Kaameramehe mahajäämine ehk pildi kadumine võimukaksikutest vallandasid otsingud teadjate inimeste mälusoppides ja panid Vene sotsiaalmeedia peatselt vahutama. Mis sest, et tõlgendus on vägivaldne ja tülgas. Nimelt on kirkal eriline koht Kremli ajaloos, sest just selle riistaga tappis Stalini poolt saadetud mõrvar Lev Trotski kaugel 1940.aastal…

Ehk siis – Venemaa tippmeeste käik pole midagi, aga see, et mees võttis kätte kirka…

Franz Josephi maa ootamatuseks sai ka Putini paberilt mahaloetud kõne neljale (lisaks mainitud kolmikule istus laua taga ka Sergei Ivanov), mis võttis kokku Põhja-Jäämere aladel alanud puhastus- ja militariseerimise aktsioonid.

Viimastest tuli juttu ka Arhangelskis, ent tagamaade mõistmiseks olgu esmalt meenutatud, et Venemaa Putini-aegset lõunasuunalist laienemist (Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Krimm) on algusest peale ehk aastast 2000 täiendanud põhjasuunaline ekspansioon – ametlikud nõuded ÜRO liinis oma kontinentaallava ja territoriaalmere laiendamiseks ja merealade üle kemplemine Norraga, millele pandi punkt 2010.a.

Tipuks mõistagi 1.detsembril 2014 (ehk siis Ida-Ukraina võitluste kõrghetkel) moodustatud uus sõjaväeringkond Põhja-Jäämere aladel, mille raames ehitatakse praegu viiendat sõjabaasi. Aktiivsuse selgitus on lihtne – kalavarud ja merepõhjas leiduv, mille kättesaamine tänu kliima soojenemisele on muutnud järjest lihtsamaks ja odavamaks. Putini kinnitusel annab gaasi ja nafta ammutamine Põhjas praegu 10% Venemaa rahvuslikust kogutoodangust ja kasvab kiiresti.

Arhangelski kohtumise teemaks oli „Arktika – dialoogi ala“. Sestap – Putini võtteid teades - polnud juhus tema saabumine sinna otse sõjaväebaasist. See ei osutunud täistabamuseks, kuna kolme presidendi juttu vahendanud USA ajakirjanik CNBCist (pole Trumpi nn. mustas nimekirjas) tuletas meelde, et USA värske kaitseminister Mattis juhtis juba oma esimeses kõnes tähelepanu Venemaa aktiivsusele põhjas. Putin väitis kiirelt, et ameeriklased teevad sama oma territooriumil, mis siiski pole nii – tegu on Moskva poolse algatusega. Putin viitas õigustuseks salakaubaveo ja piraatluse ohule (?!) ning sellele, et sõjaväelased valmistavad ette majandus-, kala- ja muude meeste tulemist.

Enamus dialoogist kulus kliima ja keskkonnakaitse teemadele, Putin informeeris ka uute sadamate ja tootmisobjektide (vedelgaasitehas) valmimisest piirkonnas – jutt, mis mõistagi oli mõeldud kohaletulnud majandusinimestele. Kremli peremees oli selgelt jutuhoos, mida mõistagi soosis teiste presidentide taga olevate riikide kaal suures poliitikas. Kaks osalejat võtsid silmatorkavalt ruttu käibele pöördumised „Vladimiri“ ja „Sauli“ (just antud järjekorras), Islandi president jäi lõpuni ametlikuks teiste poole pöördumisel, ent pidas vajalikuks sekkuda, kui Trumpi-Putini Soomes toimuda võiva kohtumise mõtet ei laiendatud Rejkjavikile, kus on ka toimunud kahe suurvõimu tippkohtumine.

USA ajakirjanik suunas juttu osavalt ja nii oli Niinistö see, kes väitis, et enamus NATO riikidest tahaks suhelda Moskvaga, aga küsimus on USA-Venemaa suhetes. Ameeriklane ise tõi kriitikaalusena jutuajamisse sisse Trumpi valitsuse keskkonnakaitseagentuuri juhi Scott Pruitti, kes USA teadlaste arvates ei kõlbavat kuhugi. Putin soovis tollele igal juhul tervist ja edu. Putini väitel ootavat Kreml rahulikult, millal Trumpi valitsus omale jalad alla saab ja kujundab oma Venemaa poliitika. Tema hinnangul seisvat nii tema kui Trump oma maade rahvuslike huvide eest.

Niinistö ja Johannesson püüdsid teineteise võidu meenutada sanktsioonide kehtestamise põhjuseid, ent Putin läks lihtsalt oma jutuga edasi. „Tahame Ameerikaga häid suhteid ja kõik muu on vale ja väljamõeldised Venemaa kohta ja provokatsioon“, võttis ta antud temaatika kokku.

Putin kommenteeris ka 26. märtsil Venemaa paljudes linnades toimunud korruptsiooni-vastaseid meeleavaldusi, taandades need valimiste-eelseks „instrumendiks“ oma populaarsuse tõstmiseks. (Olgu lisatud, et kõik Kremli esindajad väldivad Aleksei Navalnõi mainimist.). Samasugune instrument olla olnud mängus ka Araabia kevade päevil ja Ukrainas „enne riigipööret“. Putin kinnitas mitu korda, et on valmis tegema Trumpiga koostööd Süürias.

Nüüd tuleb USA-Venemaa suhetes oodata riigisekretär Tillersoni saabumist Moskvasse, millest oli ka Arhangelskis juttu ja kellega oma seniseid kohtumisi – kui Tillerson oli ExxonMobile juht – pidas vajalikuks meenutada ka Putin. Elik – Kremli soov Trumpi administratsiooniga suhtlema hakata on ilmne, ent Tillerson nagu kiuste üksnes tiirutab ümber Venemaa – Bonn, München, Sõul, Tokio, Peking, Ankara, Brüssel ja kohtumine Hiina liidriga Floridas.