Tallinnas 1972. aastal sündinud mehe, keda Venemaa ajakirjandus nimetab „korennoi estonets“, isa Eduard Vaino astus pärast masinaehitusinseneri paberite saamist Tallinna Polütehnilisest Instituudist õppima Väliskaubanduse Akadeemiasse Moskvas ja töötas pikalt Nõukogude kaubandusesinduses Jaapanis. NSVL lagunemise aegu Avtovazis tööle hakanuna oli ta 1990ndatel selle esindajaks USAs. Sestap – kui võtta asju keeleoskuse aspektist, on Kremli administratsiooni uuel ülemal, kes on lõpetanud MGIMO ehk Vene välisministeeriumi Rahvusvaheliste suhete instituudi ja tema isal inglise keele kõrval suus ka eesti keel ja jaapani keel ehk siis tegu on imelise perekonnaga Venemaa ladvikus. Ning järjekordse kinnitusega, et kui juhtub olema visa eestlane, jõuab ta kaugele.

Ma ei tea Karl Vaino vanemate päritolu (jätan selle täpsustamise teistele), kuid kuna ta tuli Eestisse Siberist, siis ehk jäi tema vanematel või vanavanematel lihtsalt n-ö pooleli ümberasumine Kaug-Itta, mida mitu gruppi eesti talupoegi tegi (nende asundustest Primorski krais oli pärit NSV Liidu viimase mereminister Juri Volmer). Teisisõnu – esivanemate tõmbe Jaapani suunas viisid edukalt ellu kaks nooremat põlvkonda ja sealsel lisakoolitusel (kas ka judo oskusel?) on kohe kindlasti oma osa äsjases edutamises.

Anton Vaino tähelendu hinnates on tark seda kõrvutada baltisakslaste rolliga tsaari impeeriumis. Teadu oskasid ristisõdijate järeltulijad end hästi müüa ja Eesti- ja Liivimaa, hiljem ka Leedu- ja Kuramaa ühinesid Vene impeeriumiga nii, et kohalik saksa ladvik säilitas oma privileegid ning avastas ruttu, et uus peremees ei saa ilma nende teadmiste ja oskusteta hakkama. Ehkki sakslased moodustasid uute kubermangude elanikkonnast vaid 5-6%, on fakt see, et aastail 1710-1917 oli Venemaa impeeriumi tippametnikest tervelt kaheksandik baltisaksa perekondade esindajad. Miks mitte võtta Anton Vaino esilekerkimist selle trendi jätkumisena?

Pealegi mahuvad vahepeale ka 1930ndate aastate punaeestlased, -lätlased- leedulased Kremlis, keda Stalin järgnevalt maha kõmmutas. Võib muidugi raiuda, et valed mehed, aga nad ju olid ikkagi siit pärit ja siin oskused saavutanud! Samas pole mõtet salata, et – end lätlaste ja leedulastega kõrvutades – olime neist agaramad ja samas nutikamad oma saksa peremeestelt vajalikuma ülevõtmises ja kasutamises. Seda nii hariduse omandamises, töökultuuris, algatusvõimes kui ka suurte kintsukaapimise oskuses.

Tänu heale vaistule ja omandatule elasime ja kohati isegi kavaldasime üle nõukogude võimu. Leedulased tegid seda küll tervikuna targemini, ent meie märkasime ukse avanemist esimesena. Leedulased jõudsid esimesena pärale, ent kui algas Euroopasse minek, takerdusid nad oma ajaloolise suuruse taaskehtestamisse ja Eesti lipsas uuesti ette, luues oma tänase maine. Tegelikult moodustus see lihtsatest asjadest, sest tegude kõrval on meie trumpideks antud lubaduste tähtajaks täitmine, korrektne paberimajandus, keelte oskus ja piiririigi rahvale olemuslik avatus ja pragmatism. Just seetõttu arvati meid ELi minejate esirivvi. Tõsi, Euroopa tippu pole eestlased veel nii võimsalt sisse murdnud nagu seda tegi äsja Anton Vaino Moskvas, ent senisest suurem tähelepanu baltisaksa-eesti töökultuuri keskkonnas kasvanuile peaks nüüd küll olema tagatud.

Vaino ametisse määramise puhul ei maksa unustada seda, et tegu oli suurima kaadrivahetuse ja reorganiseerimisega tipus, mida tuleb võtta reageeringuna Venemaa ladvikus puhkenud võimuvõitlusele tulenevalt muu maailma sanktsioonide all elamisest ja agressiivse välispoliitika viljadest (inimohvrid, mitmesugused piirangud jne). Edutamiste puhul anti sedapuhku teleekraanilt teada sellestki, kas keegi oli teeninud koos Putiniga või kuulunud tema valvemeeskonda! Suurimad ümberpaigutused tehti keskses otsustuspaigas – julgeolekunõukogus, mille koosseisu arvati esmakordselt ka osa föderaalringkondade juhtidest. Samuti ametikohast tulenevalt julgeolekunõukokku kuuluva Vaino puhul ei maksa unustada, et ta on ühtaegu üks kohustuslikest nn rahvusvähemuste esindajatest Venemaa ladvikus koos (kohustusliku) muslimiga (R. Nurgalijev) ja tõvalasega (S.Shoigu). Seda kolmikut silmitsedes tundub loogiline, et Vaino peaks esindama neid, kes võiksid asju ajada selle kultuuri esindajatega, kes Gorbatšovi sõnul panid oma mõtteid kirja nemetskimi bukvami (saksa tähtedega).

Mõistagi on see julge mõtlemine, ent samas tuletaks neile, kes Vainot tema senise karjääri põhjal peavad suletud, kuivaks, lojaalseks jne. edasi ametnikuks, meelde lihtsat reeglit Nõukogude nomenklatuurist, mida järgisid nii tema vanaisa kui isa – ära tõmble, oota oma tund ära ja alles siis ava end. Meenutagem Gorbatšovi – paistis ta mingi erilisega silma enne peasekretäriks saamist? Ei paistnud, sest ega teda muidu poleks ka peasekretäriks valitud! Sai aga ameti kätte ja siis tuli reforme nagu küllusesarvest! Elik – totalitaarses-autoritaarses süsteemis saab paljudest meestest aru alles siis, kui tal on käes sobiv ametikoht.

Vaino ametikohaga ühenduses veel niipalju, et tema eelkäija Sergei Ivanov (kes muide töötas pikalt Soomes, mis oli ikkagi midagi muud kui Putini töötamine Saksa DV!) oli selles ametis 5 aastat, enne teda oli aga 15 aastaga vahetunud 11 juhti! Ehk siis – Venemaa kaadripoliitikas on prognoose raske teha. Ent tehakse jätkuvalt - kuna Sergei Ivanov konkureeris omal ajal Dmitri Medvedeviga n-ö troonipärija kohale ja et Medvedev on juba mitmendat nädalat avaliku kriitika all, siis juba võrdsustatakse Ivanovi tagasiminek Medvedevi positsiooni tugevnemisega. Panemata tähele seda, et Ivanovi uute eriülesannete hulka kuulub ka vastutamine transpordi eest, mis on teadagi valdkond, millega saab ükskõik millise valitsusjuhi maha võtta. Meile on mõistagi oluline see, et just Ivanov soovitas kaamerate eest enda järglaseks Anton Vainot Elik – Venemaal võib tõesti kõike juhtuda, kuid saab ka eestlaslikult vaikselt impeeriumi aparaadis rügades silma jääda ja kõrgele koha välja jõuda.