Vladimir Putin ÜROs Foto: Richard Drew, AP

Elik – jääb üle vaid aimata ja fantaseerida, mida küll seal uste taga viis tundi räägiti. Paraku on hetkel suurriikide suhetes säärane punnseis, et Berliinis toimunud Venemaa, Ukraina, Prantsusmaa ja Saksa liidrite kohtumise järel läksid nende abidki seda teed, et kukkusid ajakirjanikele kirjeldama riigijuhtide keeleoskust, nende omavahelist suhtlust ja kõigile pakutud söögipoolist. Märguanne missugune, et räägiti mööda ja tühja.

Samas säärase pingega, et esimese hooga ei pandud tähelegi, mida lubati. Ega’s muidu tulnud Kremli kohtumisejärgne kinnitus, et tõepoolest on Putin nõus OSCE Donbassis olevale missioonile käsirelvad kätte andma. Või muu relvastatud seltskonna sinna asumisega. „Et sa lõpetaksid seal tulistamise“, nagu olla mitme allika põhjal Putinilt nõudnud Porošenko.

Pilt Putini Berliini kohtumise järgsest pressikonverentsist kinnitas, et mees oli korralikult väsinud või välja väsitatud. Tasub mäletada, et esmalt kohtusid Hollande, Merkel, Porošenko, siis lisandus neile viieks tunniks Putin. Järgnevalt lahkus Porošenko, et kolmik saaks arutada Süüriat.

Elik – raske öelda: kui palju oli Putin pressikal Ukraina, kui palju Süüria nägu. Igal juhul oli ta jutt lühike, Putin loobus küsimustest ja, nagu viidatud, tehti oluline – NB! peamine - tagantjärele täpsustus.

Kui vaagida ajaperioodi 3. oktoobrist, mil Putin vallandas plutooniumi- ja sanktsioonide tühistamise ultimaatumiga USA-vastase rünnaku ja kõndis seejärel vaid liitlaste keskel Istanbulis (10.10), Jerevanis (14.10) ja Goas (15.-15.10 BRICS), siis sai ta alles Berliinis kätte vastused Washingtonilt.

Tasub mitte unustada, et kuigi USA ei võta ametlikult osa (Ida-) Ukraina kriisi lahendamist – see on jäetud „regionaalsete võimude“ mureks - dirigeerivad seda protsessi regulaarselt Moskvat külastav USA aseriigisekretär Nuland ja Kiievit väisav USA asepresident Biden.

Mõistagi ajab regionaalne tasand globaalsele pürgiva Putini marru, ent, nagu näha, polnud „Minski protsessi“ arutelust pääsu ei temal ega Merkelil ja Hollande’il. Ja just nimelt enne USA presidendivalimiste päeva. Kuigi ka Eestis jagub neid, kes kolme mõjuka seltskonna suuvoodrina on ammu „saamatu“ Obama maha kandnud, teeb mees oma tööd lõpuni. Täpsemalt öeldes – tegeleb kõigi suure poliitika kriisikolletega, k.a. Ukrainaga. Ka selles tehti ikkagi põhimõtteline käik edasi ja NB! kuu aja jooksul peavad kohtuma neli välisministrit ja nende abid – selge see, et pärast 8.11, ent n-ö tagatult.

Berliini kohtumises oli poliitikahuvilistele palju õpetlikku. Kasvõi see, et ühise laua taga istusid Putin (sealhulgas Lääne poolt kehtestatud sissesõidukeeluga Surkov) ja neid „sõjakuritegude kordapanemise juhtimises“ süüdistanud Hollande ja USA riigisekretär Kerry. Elik – täna võib ka kõige rängemaid sõnu kasutada, et hetk hiljem see unustada! Arvata on, et neid nüansse ei puudutanud laua taga keegi. Ehk siis – on asju, mis on probleemiks vaid meediale!? Konflikte õhutavatele propagandameistritele ajakirjandusest?!

Prantsusmaa presidendi eriline närvilisus seletub lihtsalt – tulenevalt varem välja jagatud lubadustest tuleb tal veel sel aastal korraldada Lähis-Ida uus rahukonverents või tunnustada Palestiina riiki. Polnud raske märgata, et kui vahetult enne Berliini kohtumist UNESCOs toimunud hääletusel hääletasid USA, Saksamaa, Suurbritannia, Holland, Eesti ja Leedu resolutsiooni vastu, milles mainiti Palestiina okupeerimist ja kasutati vaid araabiakeelseid nimesid, siis Prantsusmaa oli enamiku EL liikmesmaadega teises, erapooletute riikide leeris.

Prantsusmaa algatuse isoleeritus kinnitab tegelikult hästi ammu teadaolevat – Lähis-Idas ei suuda isegi suurriik üksi midagi korda saata.

Või siiski suudab?

Kreml paistab üritavat just seda tõestada, mängides osavalt Euroopa riikide vahelistel vastuoludel. Mainitud Berliini kohtumise ajal oli juba kindel relvarahu kehtima hakkamine ja ka selle pikendamine Aleppos, mis mõjutas ka EL tippkohtumise loobumist täiendavate sanktsioonide kehtestamisest Venemaale.

Brüsselis olnud tippjuhid adusid kindlasti sedagi, et Aleppos ei muutu tegelikult midagi, sest mässulised jätkavad võitlust, - ometi mindi midagi otsustamata laiali. Täna saab vaherahu Aleppos ümber ja kuna USA juhitud koalitsioon jätkab pealetungi Mosulile Iraagis – et USA demokraatlikul parteil oleks presidendivalimisteks ette näidata sõjaline võit, on selge ka see, et Venemaa ei jäta võtmata oma sõjalist võitu Süürias. Eks näis, kuidas see kummalgi õnnestub.

Kreml riskib rohkem ja perspektiivis tohutult, sest reedel läks riigiduumas lahti 2017. aasta eelarve radikaalne kärpimine. Aga see on kindlamaist kindlaim märk, et sellel riigil käib ülejõu kahe sõja pidamine. Nagu ülal öeldud, oli Putin üksnes nende kahe sõja perspektiivide arutelust vastasleeriga silmnähtavalt väsinud.