Toomas Alatalu riigipöördekatsest: Auru väljalaskmine Türgi suures aurusaunas
Võimekamad teevad seda isegi paralleelselt, näidates pildis Nice’i ja sellest rääkides, et samas, ekraani all jooksvas tekstis kõneleda riigipöörajate edust ja ebaedust Türgis. Tõdegem sedagi, et nii tekstiliselt kui ruumiliselt domineeris ikkagi Euroopa, ehkki Türgis toimuv oli poliitiliselt kordades kaalukam – see võtmeriik on ju haaratud segadustest ja tema naaber on Süüria, Türgi mitte ainult ei kuulu NATOsse, vaid omab ka selle suuruselt – 640 000 meest – armeed, Incirliki lennubaasis on tuumapommid, milledest teatud osa võivad konflikti puhkemise korral kasutada ka Türgi õhujõud…
Stopp!
Meenutaks siiski veel ka aasta tagust intsidenti Euroopa jalgpalliväljakul, kui kohalikud pidasid vajalikuks mälestada äsjase terrorirünnaku ohvreid, mis ootamatult kutsus esile – ütleme nii – üllatava reaktsiooni türklastest jalgpallipublikus. Mis teha, kui eurooplased olid unustanud, et mõni nädal varem olid sama päritolu terroristid tapnud Türgis veelgi rohkem inimesi ehk siis olnuks normaalne ja loogiline mälestada kõiki hukkunuid.
Mis teha – Euroopa suurrahvad on jätkuvalt kinni teadmises, et vaid siin toimuv on oluline ja otsustav ning mujal toimuv teisejärguline.
Kui tänasest päevast Türgis üldse midagi meelde jätta, siis seda, kuidas rahvas seisis tankidel.
Tuleb ette, et millal viimati võis midagi säärast Euroopas näha? Õige! Moskvas augustis 1991, kui toimus sõjalise riigipöörde katse. Ütlen ette teisegi n.ö. eelmise koha – Portugal, aprill 1974, kui nooremohvitserid korraldasid seal revolutsiooni ja armee asus avalikult rahva poole.
Türgis praegu toimuva puhul on oluline teada, et riigipööret alustas väike osa armeest, kes mõistagi lootis, et suurem osa tuleb ka kaasa, ent õnneks ei tulnud. Elik – see hiidarmee on tervikuna õigesti häälestatud, sest läinuks vastupidi, longanuks NATO täna nii, nagu Brexiti järgne Euroopa Liit.
NATO on vaieldamatult demokraatlik ühendus, ent tal on olnud ja ka on omad sünnimärgid. Nende hulka kuulub totalitaarse, et mitte hullemini öelda Portugali kuulumine asutajaliikmete hulka (nagu öeldud, sai „parandatud“ 1974), aga ka Türgi varajane (ei maksa unustada Stalini territoriaalseid pretensioone!) liitumine 1952. aastal. Lisagem kohe sedagi, et Kreekaski toimus 1974 sõjaline riigipööre.
Türgi on siiski erandjuhtum, mille juured on eelnenud impeeriumi pärandis, mil suurimat võimu omas armee. Tänu sellele oli ka võtmeisikuks armee juht ja kuna leidus Kemal Atatürk, sai Türgist euroopastumise suunas liikuv vabariik. Ent armee jäi ja selle uued juhid kõrvaldasid riiki parteidele tuginevalt juhtinud Menderesi 1960 ja Demireli 1971 võimult.
1980. aastal kehtestasid riigipöörajad koguni uue põhiseaduse, mis tegi armees ametlikult võimukeskuse! Alles pärast poliitikute 1987 alustatud Euroopa Liidu teed armee ladvik taltus ja teenis Läänelt isegi heakskiidu, kui sundis võimult lahkuma esimese islamistliku valitsuse 1997. aastal jättes võimu siiski tsiviilidele. Paraku läks – ja paljus Euroopa enda ladviku süül nii, et 2002 tulid Türgis ikkagi võimule islamistid, kes muutunud ja just Lähis- ja Kesk-Idas muutunud (Iraani kõnelused, Araabia kevad) maailmas on eelistanud valitseda võimumonopoli omades.
Sellest ka esimene äsjast riigipöördekatset soodustanud konflikt – islamistide ja võimust ilma ilmalike parteide vahel. Fakt on see, et rahva kutsus tänavaile ei keegi muu kui president Erdogan ise ja kuna ta pidi end sel hetkel varjama, siis iPhone’i vahendusel! Osa rahvast tuli kindlasti Erdogani pärast, ent – lootkem, et enamus hoopis seetõttu, et sõjaväelaste võimu ollakse nähtud ja ka kogetakse iga päev seoses kurdide vastase tegevuse ja sõjaga naaberriigis, - ning eelistatakse ikkagi poliitilist reziimi. Ollakse kogetud ka islamistide diktatuuri, ent viimane tähendab siiski suuremaid vabadusi.
Tasub teada sedagi, et veendunud islamistid ise on lõhenenud ja Erdogani repliik – „Türgit ei saa juhtida Pennsylvaniast“ pidas silmas tema USAs (1999. aastast) elavat konkurenti Fethullah Gülleni, keda Ankara loeb 2013. aastal puhkenud rahutuste organiseerijaks. Güllen tegi kärmelt avalduse, et pole asjaga seotud ja veel seda, et Güllen on Erdogani viimase aja samme kritiseerides kogu aeg rõhutanud, et tema oleks käitunud paindlikumalt ja targemalt.
Riigipöörajad arvestasid selgelt ka armee ladvikus olevat rahulolematust, sest Erdogani korraldusel on viimasel ajal kohtu alla antud kõik 1980. ja 1997. aasta sündmustega seotud sõjaväelased. Ehk siis – õigusriik toimib.
Riigipöörajad jõudsid lubada ka uue põhiseaduse kehtestamist – hetkel valmistub Türgi parlamentaarse põhiseaduse asendamist presidentaalsega – ja nende lubadus anda kogu võim ajutiselt „rahunõukogule“ andis märku soovist koheselt lõpetada kodusõda kurdidega ja võtta midagi tõsisemat ette naabruses rahu saavutamiseks.
Olukorra mõistmisel on oluline seegi, et riigipöördekatse võeti ette pärast seda, kui Erdogan oli teinud kannapöörde suhetes Iisraeli ja Venemaaga. Iisraeliga algas uus suur tüli 2010.a.., mil Iisraeli eriüksus kaaperdas Gaza sektorile humanitaarabi viiva laevastiku ja tapeti 10 türklast.
Huvitav seik - 7. juunil, kui Venemaa ja Türgi olid täistülis allatulistatud lennuki pärast ja Putin pidas ühist pressikonverentsi Moskvasse saabunud iisraeli peaministri Netanyahuga, siis soovitas vastamisse sekkunud Putin Iisraelil „ilmtingimata normaliseerida suhted Türgiga“. Ja tegi seda ka ise mõni päev hiljem – asi, millele järgnes kohe tsetseenide grupi verine kättemaksuaktsioon.
Ehk siis - Türgis on nii neid, kellele ei meeldi Vene-Türgi suhete taastamine kui ka neid, kellele ei meeldi Türgi-Iisraeli uus lähenemine. Viimase peapõhjuseks on Vahemere kaguosas asuva gaasi tulevane eksport, mis koheselt anti Erdogani väimehe juhtida. Erdogani klanni jätkuv rikastumine ei meeldi paljudele ja eks sedagi rahulolematust püütud ära kasutada.
Teisisõnu – riigipöördekatse kinnitas, et Türgis on kogunenud liialt palju konflikte, mis vajavad lahendusi. Kuulus Türgi aurusaun on auru täis ja samas kõik kontuurid ka silmnähtavad. Sedapuhku aitas rahvas konflikti reguleerida. Kas aga ta teeb seda järgmisel korral ja olukorras, kus valik pole nii alasti – sõjaväelased, mis pole tsiviliseeritud maailmas kombeks või poliitikute võim - on küsitav.
