AP/Scanpix

Seotult mõistagi Süüriaga, kus Araabia kevade raames algatati märtsis 2011 oma kodusõda, milles vastuhakanuid said tuge Prantsuse toonase presidendi Sarkozy eestvedamisel 24.02.2012 loodud Süüria sõprade grupilt (FSG).

Detsembris 2012 tunnustas Euroopa Liit (kelle liikmesmaad lõid FSGs kaasa) Süüria opositsiooni poolt moodustatud valitsust – samm, mille Araabia Liiga tegi ametlikult alles pool aastat hiljem ja mille täitmine märtsis 2014 külmutati Süüria opositsiooni suutmatuse tõttu ühe meeskonnana toimida. Araabia Liiga hoiakut selgitav lõhe püsib tänagi, sest rahukõneluste otsustavalt päeval istus Süüria ametliku valitsuse delegatsiooni vastas 102 (!) äramainimiskõlblikuks peetud seltskonda ja nende arv kasvab pidevalt.

Süüria valitsuse seljatoeks on pikalt olnud Moskva – ametlik ja automaatselt pikenev sõpruse ja koostööleping sõlmiti veel 1980. aastal ja aastast 1971 on venelastel olnud sõjamerebaas Tartus – ainuke säärane tugiala Vahemeres.

Mõistagi käis just antud sadama kaudu Bashir Al-Assadi armee varustamine kuniks – ära oodanud selgused Iraani nn. tuumalepingu osas nii Obama administratsioonile (14.07.2015) kui ka seda vastustanud USA vabariiklastele (loe: USA Kongress) ja Iisraelile (17.09.2015) – Kreml viis oma sõjalennukid Süüriasse ja hakkas seal mullu septembri lõpus nö. omal käel pommitama.

Igal juhul tulemuslikult, sest 14. novembril sündis uus koalitsioon – rahvusvaheline Süüria toetusgrupp (ISSG), mille juhtkolmikusse kuulus ka Venemaa. Kuigi algul oli esinumbriks ÜRO esindaja, ei jäta 22.veebruari 2016 „ISSG kaasesimeeste USA ja Venemaa ühisavaldus sõjategevuse lõpetamiseks Süürias“ enam kahtlust selles, kes on otsustajad. Kreml on ametlikult tõusnud Valge Maja kõrvale ja väidetavalt on Moskva nüüd sõjalennukite osas kalifaadi õhuruumis (Süüria ja Iraagi suured alad) koguni tegija nr. 1.

Ka Stalin üritas Aafrikas kanda kinnitada

Süüria kodusõja teiseks pooleks on sõjapõgenikud, kes aastate pikku kogunenult kasutasid augustis 2015 kõlanud Saksa valitsuse lahket kutset ning hakkasid end massina ja jõuga Euroopasse sisse murdma. Kuna käimasolevaid Süüria rahukõnelusi võetakse Euroopas võimalusena saada mingisugusegi kontrolli alla kõik, kes soovivad turvalisust või lihtsalt – tänu kehtivatele seadustele - Euroopa hüvede peale saamist, siis tasub meeles pidada, et 2014. aastal tuli Euroopasse küll poole vähem migrante kui mullu, ent nad tulid Liibüast, kus käib samasugune kodusõda nagu Süüriaski.

Ei pea olema prohvet ütlemaks, et kui Süüria suunal hakkab kehtima mingi kord hakkavad kontrollimist mitte soovivad võtma varasema teekonna ette üle Liibüa. Elik – rahutegemisest Süürias ei piisa, sest on veel kodusõjad Liibüas ja ka Jeemenis ning viimases toimuv on ammu kajastunud ka naabrite – eritrealaste ja somaallaste osakaalus põgenike üldmassis.

Kuna Süürias hakkasid asjad liikuma alles pärast Moskva sekkumist mängu ja järgmisena on päevakorras Liibüa, siis tuleb paratamatult meelde, et just viimases üritas omal ajal kanda kinnitada Jossif Stalin. Kuna nii Stalin kui Putin on mõlemad avalikult tegutsenud „Venemaa vägevuse taastamise nimel“ ja näidanud end võimekate strateegidena, ei saa toomata jätta mõnda seika tänase imperialisti toimetamisest. Näiteks on president Putin käinud külas diktaator Ghaddafil, ent mitte kordagi Süürias (see-eest olid Assadid sagedased külalised Moskvas).

Seejuures käis Putin Liibüas aprillis 2008 ehk kaks nädalat pärast seda, kui president Bush põrus kapitaalselt – Berliini ja Pariisi avaliku vastuseisu tõttu - NATO tippkohtumisel oma Gruusia ja Ukraina kavadega. Sama aasta augusti lõpus ehk siis pärast Gruusia sõda oli Assad Sotšis ja just selle sõidu tulemusena algas Tartusi merebaasi renoveerimine. Olles Läänele ja NATOle koha kätte näidanud, võttis Putin kohe ette Vahemere!

Liibüa kui Moskva sõjasaak

Ent samamoodi käitus ka Stalin, kelle peapartneriks MRP tulemusena väljakukkunud Ida-Euroopa revideerimisel oli Briti peaminister Winston Churchill. Kuna inglased hääletasid ta veel juunis 1945 ametist maha ning energilisel vanahärral oli aega kõik värskelt toimunu kirja panna, siis on üksikasjalikult teada, kuidas Churchill ja Stalin oktoobris 1944 Kremlis iseenesestmõistetavusega maid ja mõjusfääre erinevates riikides – 10% mulle ja 90% sulle – jagasid!

Tegelikult pandi seal jagamislauale ka Liibüa, sest Churchill pidas vajalikuks Stalinile mainida, et seda ala „on pakutud juutidele“ (riigi loomiseks). Oli see lausung algtõukeks või miski muu, igal juhul Potsdami konverentsil, kus Churchilli asendas peaministrina juba Clement Attlee, kõlasid Stalinilt konkreetsed territoriaalsed nõuded vastaskolmiku aladele – Saksamaalt Ida-Preisimaa, Jaapanilt Kuriilid ja Hokkaido saar ning Itaalialt – Liibüa või siis vähemalt selle lääneosa!

Erinevalt teistest sõjasaakidest oli Moskva valmis Liibüat saama ÜRO protektoraadina. 1946.a aasta kevadel, kui Stalin oli juba vastu sõrmi saanud Iraanis (Nõukogude armee tuli välja tuua) ja Türgis (tuli unustada juunis 1945 esitatud ultimaatum Karsi ja Ardagani „tagastamiseks“ ja ühiskontrolli nõue Dardanellides), käis mäng Liibüaga edasi, sest Molotov pakkus nelja välisministri kohtumisel ühisprotektoraadi loomist või vähemalt vabasadama tekitamist seal, ent neidki ponnistusi ei saatnud edu.

Araabiamaades on vaja kohalikku liitlast

Mõistagi tasub taustaks teada sedagi, millist mõju omasid kohalikud komparteid Itaalias (Liibüa oli ju selle impeeriumi osa 1911-43) ja Prantsusmaal 1945-46. aastal.

NSVL aktiivne tegevus Vahemere lõuna- ja idakaldal algas alles 1950ndatel, kuid nö. igal pool mujal kui seda oli Kremli esmavalik piirkonnas (jättes Palestiina „pühamaa“ kõrvale). Kuna paljud konfliktid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on tänaseks jooksnud lootusetutesse ummikutesse ja Moskva suutis end äsja poole aastaga muuta esitegijaks Süüria konfliktis (just Vene lennukite tugibaasis Hmeymimis toimuvad praegu Süüria valitsuse ja vastasleeri kõnelused), siis pole välistatud Venemaa kaasamine ka mujal toimuva lahendustesse.

Mõistagi sõltub see nii arengutest Ukrainas kui Moskva soovist veel kusagil riskida. Ent Lõuna-Euroopa riikide juhid on tuntavalt Kremli-sõbralikud ja ei soovi Liibüa migratsioonitrassi taasavamist. Sestap on kasulik teada nii ajalugu ja Kremli värske huvi ülesnäitamise kohti (kasvõi Putini mullune visiit Egiptusesse).

Loogika ütleb ka seda, et kristliku tsivilisatsiooni esindavate suuriikide toimetamine teise tsivilisatsiooni piirkonnas ei anna soovitud tulemust enne, kui sellesse pole kaasatud 1-2 kohalikku suurjõudu. Infos viimastest suurriikide liidrite kõnelustest Süüria asjus igal juhul leidis mainimist „üks kaasalöömist sooviv jõud“. Eks näis, kes see on ja kelle valik see on.