Piirileping Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Eesti valitsuse istungite päevakorrad on muidugi järgimist väärt, ent kui tulevase lepingu teine poole andis alles eelmisel päeval efektse tulelöögi üle kolmanda riigi territooriumi 1500 km eemal asuvasse sõjapiirkonda maailmas, siis võinuks lepingu riigikogule üleandmise otsust teha ka näiteks nädal või koguni kaks hiljem toimuval valitsuse istungil.

Sama viisakalt, ilma igasuguse lisajututa, kuid vabana tundest, et partner, kellest räägime, peab sõda oma piiridest kaugel, seda selgelt diktaatorliku presidendi palvel ja paneb seal hetkel mängu kõik, et teda otsustajate ringi võetaks!?

Mainides kiirustamist pidasin ma eeskätt silmas ikkagi nn. suure poliitika jätkuvalt vähest lugemist Eesti välisministeeriumis, sest kogu epopöa algas ikkagi ju ulmelise katsega kirjutada Eesti-Vene piirileping alla Lissabonis detsembris 1995 ja jätkus ülepeakaela tehtud merepiiridelepingu vormistamise ja parafeerimisega veebruaris 1999.

Tulenevalt sellest, et välisministriks tehti mees, kellel olid veel ühed volitused ja ajendatuna väidetavalt sellest, et Venemaa poolne delegatsiooni juht võis minna pensionile?! 2004-5.a., kui Venemaa tegi korraga piirilepinguid Jaapani, Hiina, Kazakstani, Läti ja Eestiga, „õnnestus“ meil vahepeal üldse mängust välja jääda ja siis viimaseks jääda.

Täna ümbritsevad tollast lahendust ja lõpplahendust müüdid, sestap kinnitan siingi varem öeldut: preambulil polnud viga midagi ja see polnud sugugi IRLi ainulooming. Kuigi riigikogu saali läks preambuli viimane sõnastus kui „väliskomisjoni ettepanek“, siis oli seal eelnevalt kirjas „T.Alatalu ettepanek“, millega komisjon ühines. Tasub mäletada, et ka toonane riigiduuma (ja praegune föderatsiooninõukogu) väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov pidas võimalikuks nii riigiduuma poolse deklaratsiooni tegemist kui ka hindas preambuli vastaseid süüdistusi puhtpoliitilisteks. Nii ka oli – ühel hetkel otsustati Kremlis lihtsalt karistada Eestit kui Euroopa Liidu ja NATO värsket liikmesmaad, võeti allkiri piirilepingult tagasi ja kogu protseduur pidi lihtsalt minema uuele ringile.

Kuna eelmise riigikogu koosseis juba soostus preambulist loobumise kasuks ja kahe vastaspoolega kooskõlastatud uue lause lisamisega teksti, siis on väikeriigi seisukohalt paratamatu selle seisult edasi minna.

Kuna tänagi armastatakse öelda, et „meie teame, et Tartu rahuleping kehtib“ ja on teada, et Toompeal on enda kasutamiseks mõeldud dokumenti nagu seda on „seletuskiri piirilepingute juurde“ rohkemgi rahustatavalt kirjutatud, siis on minu arvates loogiline piirilepingu ratifitseerimise menetlemist alustades teada mainitule lisaks ka teiste riikide praktikat nende suhetes Venemaaga.

Esiteks – Venemaa ikkagi on ka naabritele territoriaalseid mööndusi teinud (Hiina ja Norra). Elik – retoorika on üks, elu ise teine, kõik sõltub suhetest ja tippude läbikäimisoskustest. Teiseks – Jaapani-Venemaa piirileping ehk täpsemalt öeldes Kuriili saarte kuulumise lõppotsus on siiani tegemata. Kuigi Venemaa peaminister ja ministrid on jälle ridamisi käinud kõnealustel saartel ja neile ka ühtteist rajatakse, tuli Putinil New Yorgis 28. septembril kohtuda Jaapani peaminister Abega just saarte küsimuses. Põhjus lihtne – Nipponi maa on selle probleemi lahendamisega sidunud kahepoolsete suhete tuleviku.

Mõistagi pole Eesti samas kaalukategoorias kui Hiina ja Jaapan, ent suud võiks ikka lahti teha. Kuna ratifitseerimiskirjade vahetamine toimuks tõenäoliselt Tallinnas, siis olen juba kirjutanud (samas, 31. märtsil 2015) – teeks Venemaale ettepaneku hakata meie pealinna nime vene keeles taas kirjutama kahe „n“-ga, nii nagu seda tehti 1988-95 ehk kuni Jeltsini 3. juuli 1995.a. ukaasini. Võib aru saada, miks suurriik siis järsku oma väikese naabriga jonnima hakkas, aga kuna seda tehti üks kord veel ja saavutati soovitu, siis ehk oleks aeg esimene jonnimine väiksemaga ikkagi lõpetada!?