Toomas Alatalu: The Times osaleb hübriidsõjas

Aasta tagasi, kui Lääne poliitikud ja teoreetikud ei osanud kohe kuidagi reageerida Krimmis välja ilmunud „rohelistele mehikestele“ (ja osa neist murrab siiani pead selle üle – kellega siiski oli tegu, sest kehtestatud õigusepidamise kord eeldab ülestunnistamist ja kui seda ei tehta, siis tuleb hakata tõendeid hankima...), siis õnneks leidus keegi tark, kes hakkas toimuvat „hübriidsõjaks“ pidama.

Tegelikult pole viimast tänaseni korralikult defineeritud, ent selge see, et selle alla mahuvad selgelt sõjaliste ja nimeliste aktsioonide alla ka kõikvõimalikud varem ettevalmistatud maskeraadid ja diversiooniaktid, olgu need otseselt purustava jõuga (näiteks praegused regulaarsed pommiplahvatused Odessas ja Harkivis) või vastaspoole elanikkonda psühholoogiliselt destabiliseerivad ettevõtmised. Nagu näiteks vastaspoole juhtide pidev kuulutamine fašistideks, ootamatud sõduriemade aktsioonid sõjatehnika liikumise tõkestamiseks või väeteenistusse kutsumise nurjamiseks.

Kahtlemata löövad hübriidsõjas kaasa ajakirjanikud, sest alati on võimalus midagi üle- või alatähtsustada ning meedia on just see koht, kuhu tilgutatud info levib kõige kiiremini. Rääkimata sellest, et töötades ajakirjanikuna ühes riigis võid arvamuste paljususe silti kasutades pikalt mõne teise riigi või ideoloogia kasuks töötada.

Sestap ei kipugi päris poliitikud ajakirjandust tõsiselt võtma. Kui üldse, siis suure ettevaatusega. Argumendiks ei saa olla ka teave, et näete – said kokku vanad ehk endised luureametnikud siit ja sealtpoolt. Iga rahvusvaheline kriis on unikaalne ja praegune erakordselt lai oma haardelt – ei saa öelda, et näiliselt vaid USAst, Ukrainast, Venemaast, Euroopa Liidust arutlevad mehed ei teaks seda, mis toimub täna Iraani ümber (kuue suurriigi välisministrid mängus) või muslimimaailmas (sunnid vs. shiad ning alqaeadlased ja ISIL veel kõigi teiste vastu). Laias laastus öeldes on kõigil idas ja läänes selge, et tuleb vähemalt kusagil ja milleski kokku leppida. Loogiline on seda õhutada ja miks ka mitte nende poolt, kes suurt sõda tunnevad. Samas on sõjaaegseid ja järgseid teenuste osutamisi teades mõistagi huvitav see, et n-ö uudne info Balti riikide võimalustest ilmus mitte USA ega Prantsuse, vaid Briti väljaandes.

Just sellest aspektist tasubki vaagida lääne luureveteranide ette pandud valikuid, mis olla pärit – ja ilmselt ongi – otse Kremlist. Liialt lihtsad, et oleks vanas eas kerge kirja panna, kuid järele mõeldes, raskelt põhjendatavad ja veel enam - teostatavad. Alustagem sellest, et Balti riigid pole kohe kuidagi võrreldavad Ukrainaga ja see oli Läänele selge veel 1991. a, kui Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust tunnustati kohe, Ukrainal lasti aga teha mitu kontrolltööd kohe ja 6 aastat hiljem veel mitu. Balti riikides elavate venelaste käitumise määrab väga lihtsalt ära teadmine, mis moodi on võimalik elada siin ja seal pool piiri.

23 aastat pole Kremli propaganda suutnud Läänemere maade destabiliseeritust sünnitada, pole seda sündinud ka praeguse Ukraina kriisi 16 kuu vältel ehk – miks vehkida abstraktsete ohtudega!? Paarkümmend alati võtta ja ajakirjandusele ettenäidata olevat palgalist mõjuagenti pole need tuhanded, kes on valmis tänavatele tormama, et poliitikat teha! Midagi pole ju muutunud siinsetele venelastele tänagi, sest – ja see on peamine: USA ja NATO on kogu Ukraina kriisi vältel toiminud nn pehmet jõudu (soft power) eelistades ja seda silmatorkavalt just perifeerias. Mäletatakse ikka ju Obama visiiti, kui pannakse tähele, et kusagil on teiste hulgas ka paarsada USA sõdurit. Sõjalist konflikti USA/NATO ja Venemaa vahel pole ja venelastel on tulnud „leppida“ nõrgemalt relvastatud ja väljaõppimata ukrainlaste tapmisega. Tuumapommi kasutamine on mõistagi argument, ent kerkib küsimus – kelle vastu ja mille nimel!? Selge see, et venelasi on närvi ajanud Obama „strateegilise kannatlikkuse“ poliitika, närvi ajab eesseisva 9. mai tähistamise selge nurjumine ja nad püüavad hetkel kõigile selgeks teha, et vähemalt Venemaa ümbruses tuleb kõik kiirelt klaariks saada. Sestap on isegi hea, et Iraan tuumaprogrammi arutelu omamoodi veninud on, mis mõistagi ajab samasugust blokaadi tunnetama hakanud Kremlit eriti närvi.

Paar nädalat tagasi oli ju üpris kentsakas situatsioon, kui läbi Balti riikide ja Poola liikus (lõpptulemusena) 500-liikmeline US Army kolonn ja tagajalgadel oli ümbruskonnas alates Balti merest kuini Arktika ja Musta mereni aetud 80 000 Venemaa sõdurit. Jääb loota, et lääne luureveteranid, vähemalt enamus neist, võtsid Kremli sõnumeid märksa rahulikumalt vastu kui tehtud märkmeid silmanud üliagar ajakirjanik.