Nagu kõne järel seal avaldatud teadaandes märgiti, oli peateemaks võitlus rahvusvahelise terrorismiga Süürias, ent mõistagi arutati ka kahepoolseid suhteid. Liidrid olla häälestatud sellele, et stabiliseerida ja arendada konstruktiivset, võrdväärset ja vastastikku kasulikku koostegevust ning taastada äriringkondade majandus-kaubandussuhted.

Muudest probleemidest mainiti Lähis-Ida olukorra, Araabia-Iisraeli konflikti, Ukraina kriisi, Iraani tuumalepingu ja Korea poolsaarel tekkinud seisu arutamist. Mõistagi jääb see, mida toodud märksõnade ja fraaside varjus konkreetselt ühes või teises konfliktis välja öeldi, esialgu saladuseks. Nagu ka see, milliseks üldse kujuneb Trumpi välispoliitika.

Kuna prioriteetne ja pakiline eesmärk mõlema riigi jaoks - „ISIL-i täielik hävitamine“ on nüüd siiski teada, siis püüdkem järgnevalt pisut lahata Trumpi esimeses töönädala jooksul langetatud otsuseid selles valdkonnas, mis – nagu muudki USA 45. presidendi otsused – on tekitanud ka suurt poleemikat. Trumpi kõnepruuk on teada, ent ikkagi torkas silma see, kui ta vahetult enne ametisseastumist kuulutas ühes intervjuus (15. jaanuar) „katastroofiks“ nii vägede saatmise Iraaki kui ka kantsler Merkeli ootamatu otsuse immigrantide massiliseks vastuvõtuks.

Kõva topeltsõnum tuletas kohe meelde, et Trump oli „katastroofist “ rääkinud korduvalt ka valimiskampaanias ja just Afganistani kui Iraagi suhtes (vt. näiteks 16. august 2016). Meenus seegi, kuidas „katastroofi“ kasutamisega läks ajalukku Putin, kui ta 25. aprillil 2005 kuulutas NSVL lagunemise „XXI sajandi suurimaks geopoliitiliseks „katastroofiks“.

Seda mõtet on Putin korranud hiljemgi. Sestap – arvestades antud sõna kasutamise sagedust mõlema mehe kõnepruugis on ilmne, et nad ise ka jagatud hinnanguid usuvad. Elik – teised riikide liidrid on teinud suuri vigu. Loogiliselt peaks sellest järelduma, et Trump ja Putin kavatsevad seda vältida!? Miks mitte seetõttu eeldada neilt tulevaste sammude hoolikat kaalumist!

Seejuures on oluline märgata, et nii Trump kui Putin kritiseerivad katastroofide korraldamises oma eelkäijaid, mis eriti torkab silma Trumpi kui värskema näite puhul. USA uue presidendiga lepitamatut (?) võitlust alustanud osa USA meediast edastab üsna detailselt kõike seda, kuidas uus administratsioon nullib alles ametist lahkunud demokraadist presidendi Obama otsuseid – mis iseenesest on pretsedenditu lugu USA lähiajaloos.

See aga, et just vabariiklane Trump kuulutab teise vabariiklasest presidendi Bushi teod katastroofiks – mis iseenesest on ju veelgi enneolematum asi USA lähiajaloos - , ei leia aga erilist esiletõstmist!?

Samas peaks Trumpi antud ja juba kivistunud suhtumine Afganistani ja Iraagi avantüüridesse andma ka võtme tema üldise moslemite maailma vastase hoiaku mõistmiseks. Millest sai reedel ametlik poliitika, kui Trump keelas Süüria (seejuures tehti erand sealsetele kristlastele), Iraani (USA vabariiklaste „põline“ vaenlane), Iraagi, Jeemeni, Liibüa, Somalia ja Sudani kodanikele immigreerumise USAsse.

Tasub märgata, et tegu on ajutise ehk 4-kuulise keeluga ja otsuse võtmesõnadeks „vältida välisterroristide saabumine Ühendriikidesse.“ Enamikes mainitud riikides käivad hetkel kodusõjad, millised on ühtaegu ka kõige suuremad põgenike „tootjad“. Loogika on ju lihtne – lõputuks muutunud sõdimise eest lähevad need, kes suudavad, lihtsalt ära, sest sissetallatud rajad on olemas ja vajalik info kõigile kättesaadav.

Nüüd siis on esimest korda Araabia kevade puhkemisest peale – Somalia ja Sudani kodusõjad vallandusid veel möödunud sajandil - keegi ja väga kõrgel tasemel kuulutanud, et ei võeta enam kedagi vastu sõdivatest riikidest ehk siis – potentsiaalsete pagulaste mureks olgu mitte lahkumine riigist, vaid üritada kaasa rääkida vaenutegevuse lõpetamises.

Mõistagi saab Trumpi antud otsust mitme nurga alt kritiseerida ja see „töö“ kohe ka vallandus, ent mööngem – peale Trumpi pole ükski teine liider midagi sinnapoolegi välja pakkunud ei sõdade ega ka pagulaste voolu lõpetamiseks.. Rääkimata sõnade „sõda“ ja „rahukõnelused“ suhuvõtmisest – käib vaid „võitlus terrorismiga“ ja oodatakse n.ö. õige poole pealejäämist kodusõjas, et siis lugeda oma töö tehtuks. Ehkki see võib osutuda poolikuks ettevõtmiseks nagu seda näitab traagiline seis Liibüas.

Julgeks mainitud 4-kuulist tähtaega siduda ka otsustava hoobi andmisega ISIL-ile. Trump on mitmel korral lubanud ISIL-i „likvideerida“ ja nüüd kvalifitseeriti see kahe riigi ühiseks ja koordineerimisele minevaks eesmärgiks. Venemaa on hetkel selgelt domineeriv jõud Süürias ja kamandab Vene-Türgi-Iraani gruppi. Trump jõudis presidendina avaldada „kindlat toetust“ Süürias loodud turvatsoonidele, kuhu on viidud valitsusvastaseid gruppe (relvis mehed pluss perekonnad) nii Damaskusest kui Aleppost.

Tasub siiski silmas pidada, et pärast Vene-Türgi-Iraani algatusel Astanas toimunud Süüria rahukonverentsi käis Moskvas Jordaania kuningas Abdallah, keda avalikult tänati kaasabi eest konverentsi organiseerimises – ja järgmisel nädalal ootab Abdallahi juba Trump Valges Majas.

Elik – araabia maailmas on isik, kes sobib ühtemoodi nii Kremlile kui Valgele Majale. Teiseks siirdus Trumpi esimene väliskülaline ja end tema peapartneriks kuulutanud Suurbritannia peaminister Theresa May Valgest Majast otsejoones Türki, et kohtuda selle juhtkonnaga ja arusaadavalt edastada ka Trumpi võimalik nägemus. Astana jätkukonverents jõuti vahepeal 8. veebruarilt edasi lükata veebruarikuu lõppu. Nii et ISISe likvideerimisega võib nüüd tõesti kiire hakata. Mõistagi teadmise juures, et sedapuhku on katastroof välistatud.