Toomas Alatalu: tühjad hääletussedelid on normaalne rahvusvaheline praktika, Itaalias valiti president 23. voorus ja Moldova oli üle kahe aasta riigipeata
Selles mõttes erineme radikaalselt lätlastest, kus samuti parlament valib presidendi, ent kui seal on ühtekokku hääletatud 23 isiku poolt, siis neist on poliitikuid olnud vaid 9 ehk siis kõik ülejäänud on olnud mittepoliitikud. Eestis on riigikogus ja valimiskogus tänaseks hääletatud 18 isiku poolt ja neist on mittepoliitikuid olnud vaid kolm (akadeemik Enn Tõugu, Tartu ülikooli eksrektor Peeter Tulviste ja endine õiguskantsler Allar Jõks). Lätis on aga juba olnud kolm mittepoliitikust presidenti – Guntis Ulmanis (1993-99, valiti mõistagi paljus tänu tema vanaonule, sõjaeelsele riigijuhile Karlis Ulmanisele), mainekas psühholoog Vaire Vike-Freiberga (1999-2007) ja arst Valdis Zatlers (2007-11).
Eesti ainukene nn õnnestunud presidendivalimine toimus riigikogus, milles (2011-15) omas esindust vaid neli erakonda. Neist kolm võimutsesid erinevates kombinatsioonides Toompeal ja neljas kontrollis all-linna ehk siis Tallinna. Kuna kolmikul oli riigikogus kaks kolmandikku kohtadest, olnuks ime, kui president jäänuks (tagasi) valimata. Nagu teada, said tänu muudatustele seadustes vahepeal jalad alla uued parteid ja tänases riigikogus on neid kuus ning pilt jälle samasugune nagu 1992, 1996, 2001, 2006. Ehk siis – iga partei või parteide koalitsiooni paneb välja oma poliitikust kandidaadi ja lõpptulemus otsustatakse valimiskogus. Sedapuhku ei selgunud president ka mitte valmiskogus ning otsustamine läks taas riigikogu kätte. Viimasel tuleb kiirelt leida poliitik või mittepoliitik, kellega oleks päri vähemalt neli või koguni viis riigikogus esindatud erakonda. Või siis vähemalt niipalju poliitikuid käärima hakanud Keskerakonnast, et 68 poolthäält kokku tuleks.
Kui nüüd otsida äsja riigikogus ja valimiskogus toimunule paralleele teistest riikidest, siis on oma presidendi valimisega tihti hädas oldud Itaalias. Tegu küll suurriigiga, ent seal valib presidendi samuti valimiskogu, mis koosneb parlamendi alam- ja ülemkoja liikmetest (630+315) ning 58-st regioonide esindajast. Itaalia ülemkotta ehk senatisse kuuluvad veel „eluaegsed senaatorid“ (endised presidendid) ja mõned kohad parlamendis võivad parasjagu olla vakantsed. Sestap oli mulluste presidendivalimiste aegu Itaalia valimiskogu suuruseks 1009, mis tähendas, et valimisvõiduks oli esimeses kolmes voorus vaja kaht kolmandikku ehk 673 häält. President valiti neljas hääletusvoorus, millest alates on vaja lihtenamust ehk 505 häält. Itaalia ülemkohtu liige Sergio Mattarella kogus 665 häält.
Lisagem nüüd siia seda, et aastal 1971 selgus Itaalia uus president alles 23. hääletusvoorus. Tema valimine toimus 9.-24. detsembril (2 või kolm vooru päevas) ehk siis tegu oli tõelise jõulukingitusega, sest võitnud kandidaat Giovanni Leone seati üles alles 22. voorus ja võitis presidendikoha 518 häälega, mis on madalaim toetus Itaalia valimiste ajaloos.
Itaalia hääletamise praktilise poole näitamiseks pisut 17.-20. mail 2013 toimunud valimistest, mil otsiti järglast 88-aastaseks saanud Giorgio Napolitanole (president 2006-15). Suurfavoriidiks oli Romano Prodi, endine peaminister ja ka Eestis käinud (sõitis 1999. aastal Pärnus Mart Laari saatel ringi jalgrattaga) Euroopa Komisjoni esimees (1999-2004) siis, kui meie sinna astusime, kes aga sai maksimumi 395 häält. Valimiskogu meelsust kandidaatide osas näitab see, et kolmandas hääletusvoorus tagastati koguni 465 märgistamata hääletussedelit, 4. hääletusvoorus oli neid 445 ja tervelt 275 valmiskogu liiget jätsid üldse hääletussedeli välja võtmata. Ehk siis see, mis sündis laupäeval Estonia kontserdisaalis ja kuu varem riigikogus (tühjad hääletussedelid) on normaalne rahvusvaheline praktika. Nagu ka hääletussedelite mitteväljavõtmine, mis sündis riigikogus sama protseduuri juures 2001.a.
Itaalia valimiste juurde tagasi pöördudes tuleb lisada, et ummikust väljapääsu otsides seati 4. hääletusvoorus uuesti üles senise presidendi Napolitano kandidatuur, kes sai vaid 2 häält. Viiendas voorus oli tal neid 20, ent 6. voorus tervelt 738 häält! Pööre missugune! Läks nii, et selgete liikumisraskustega vanahärra lahkus ise ametist enne 90-aastaseks saamist – siit ka ülalmainitud viimased presidendivalimised 2015.aastal.
Tegelikult on maailma praktikas ka näiteid sellest, et president jääb üldse valimata ja tema ametit täidab kas – kuidas kusagil ette nähtud – parlamendi esimees või peaminister. Meid parajalt puudutav näide on siin võtta Moldovast. Parajalt puudutav seetõttu, et 2000. aastal seal jõustunud valmisseaduse parandused kirjutati suures osa maha Eesti seadustest. Samuti eesmärgiga välistada tuntud endise valimine presidendiks, ent kuna ühiskonnad on erinevad, poliitilised protsessid sõna otseses võttes vastupidised, siis läks nii, et just see sama mees, keda püüti välistada, saigi presidendiks (2001-9).
2009. aasta valimistel andis Eestiski kasutatav kurikuulus d’Hondti lugeja komparteile 60 kohta 101-liikmelises parlamendis. Presidendi amet aga nõuab 61 häält. Sealtpeale algas pikk presidendita aeg Moldova ajaloos, mis kestis 917 päeva, mil ametis olid ajutised presidendid. Vahepeal valiti isegi uus parlament, ent sealgi ei saadud kohe 61 häält kokku. Alles 16. märtsil 2012 leiti selle häältesumma kogunud mees, kelleks oli ülemkohtu esimees Nicolae Timofti. Mulluste rahvarahutuste käigus otsustati, et õigem oleks presidendi valimine rahva poolt, mis saab ka üsna peatselt teoks – 30. oktoobril. Pretendente on üle 20, küsitluste põhjal juhtivateks Moskva-meelne Igor Dodon ja Euroopa-meelne Maia Saidu. Ehk siis, nagu meilgi – mehe-naise konkurents. Moldova on Soome järel teine riik Euroopas, kus presidendi vahendatud valimine parlamendi või valimiskogu poolt on asendatud otsevalimisega rahva poolt.
