Toomas Alatalu Türgi "saunast": miks türklased pärast kahte suurt leppimist riigipöördekatsesse langesid?
Silmatorkavalt Venemaaga 29. juunil (telefonikõne presidentide Erdogani ja Putini vahel) – need suhted olid madalseisus pärast Vene pommitaja allatulistamist mullu novembris, ja siinkandis tahaplaanile jäävalt Iisraeliga 27. juunil (peaministrite Yildirimi ja Netanyahu leping), millised suhted olid olematud alates maist 2011, kui Iisrael humanitaarkonvoi kaaperdamise käigus tappis 10 türklast.
Et leppimine Venemaaga kiiremini läks, oli seaduspärane, sest suurte probleemidega seotud suurriigid ei saa pikalt tülitseda (olgu minevikust meenutatud USA suhteliselt kiire leppimine luurelennuki U2 allatulistamisega 1960 – kaks nädalat hiljem jäi Eisenhoweri ja Hrustsovi kohtumine ära, ent kõik oli as usual veel enne kohtuprotsessi lendur Gary Powersi üle).
17. juulil peetud teises telefonikõnes kinnitasid Putin ja Erdogan valmisolekut kiirelt kohtuda – detail, mis ei sobi väidetega, nagu oleks Venemaa riigipöörajaid abistanud. Mõistagi ei tähenda rääkimine sõpruse ülessoojendamist – Kremlis osatakse vihata (meenutagem Saakashvilit!), kuid praegu vajavad Erdogan ja Putin teineteist liitlastena.
Samamoodi on küsitavad ka väited, nagu oleks hoopiski USA toetanud riigipöörajaid – riigisekretär Kerry suust libises küll Moskvas öösel toimunud pressikonverentsil üks mitmeti tõlgendatav sõna (continuity = järjepidevus), ent et USA lepiks riigipöördega NATOs on igasuguse loogika vastu.
See, et Türgi võimud riigipöördekatse järel selgelt laiutavad USA arvel – Incirliki baasi blokeerimine, Erdogani rivaali Düleni väljaandmise nõudmine jmt. ning koguni kogu demokraatliku maailma arvel – ulatuslikud repressioonid - lihtsalt kinnitab regionaalse tegija ja liidri võimalusi tänases multipolaarses maailmas. Pealegi pakkus türklastele mõnu teadmine, et USA oli just neile piirkonna liidri rolli mõttes soodsa sammu teinud – otsus, mis hetkel teenimatult varjus.
Asi selles, et viimase aasta jooksul niigi kardinaalselt muutunud olukord Lähis- ja Kesk-Idas (Iraani blokaadi lõpp ja Kesk-Aasia riikide pääs areenile) muutus eelmisel nädalal veel. USA president Obama, kes 2009-10 üritas Palestiina riiki luua ja pidi vastasleerile alla vanduma, jõudis oma viimase võimuaasta USA välispoliitika vigade parandamisega Ladina-Ameerikast (Kuuba, Argentiina) nüüd Lähis-Itta.
Nimelt avalikustas USA Kongress presidendi heakskiidul 15. juulil seni riigisaladuseks peetud 28 lehekülge 9/11 rünnaku aruandest, mis kinnitavad, et Saudi Araabia valitsuse liikmed olid teadlikud kavandatud rünnakust ja et kaks (19st terrorirünnaku läbiviijast olid 15 saudid) ründajat olid koguni julgeolekuohvitserid. Eelnevalt – 17. mail oli aga USA senat kiitnud heaks seaduseparanduse, mis võimaldab kõigil 9/11 terrorirünnaku ohvrite omakstel nõuda kompensatsiooni Saudi Araabialt.
Kuningapere tegi viimastel kuudel kõik, et löögi alla sattumisest pääseda – kahel korral käidi Valges Majas teatamas, et vältimaks rahade võimalikku külmutamist hilisemaks kompensatsioonid maksmiseks viiakse oma USAs hoitav vara (jutt on kuni 750 miljardist dollarist) mujale, ent tulutult.
USA otsuse tagajärjeks on kohe kindlasti Saudi Araabia staatuse langus piirkonnas ja sellest võitjate esirinnas on Türgi.
Rivaliteet Türgi armee ja islamistide vahel oli ammune, ent see oli esimene kord, kui armee üritas end kehtestada sõja ajal. Alates nn. Süüria sõprade grupi loomisest ja märtsis 2013 langetatud otsusest maksta kõigile Assadi vastu võitlejatele palka, on Türgi armee olnud seotud sõjaga Süürias. Temast sõltus nii palgatute minek Süüriasse, kui sõjapõgenike pääs Türki. Sõditi aga kehvalt, mis paratamatult demoraliseerib kõiki sellega seotuid. 2013.a. teisel poolel tuli Süüria pinnale ka kalifaadi armee, kes lisaks tapatööle kehtestas oma kontrolli siinse naftatootmise ja -transiidi üle, mis samuti läks edasi Türki. Lisagem sellele sõjategevus kurdidega ja tülliminek sõjalennukitega Süüriasse maandunud Venemaaga. Kui nüüd lisada, et praeguse vahistamistelaine käigus on kinnivõetud pea kõik sõjalisi operatsioone juhtinud komandörid, saab järeldus olla üks - rahulolematus pikale veninud sõjategevusega oli ja on suur.
Vanemate - ja mitte nooremate! - ohvitseride juhtroll sündmustes on samuti paras mõistatus. Selgitaks nende valet taktikat vanemohvitseride korporatiivsusest tuleneva enesekindlusega, mis ei lubanud neil kaasata ei tsiviile ega ka politseid, kellele oli harjutud ülevalt alla vaatama. Samast pilvedes hõljumisest tulenes ilmselt ka otsus alustada pööret – vähemalt nii kõlab ka ametlik versioon - Erdogani tapmisega tema Marmarise residentsis.
Aktsioon, mis meenutab Hitleri tapmiskatset 1944, mil järgmised sammud vallandati teadmises, et füürer ongi surnud. Nii läks ka Türgis ja nüüd tuleb sadadel kindralitel ja kolonelidel kohtu(surma?)otsuseid kuulata. Vahistatute hulgas torkab silma lennuväeohvitseride suur osakaal, mis tähendab, et Türgi kaotab hariduse ja harituse mõttes oma parimad ohvitserid. Samas olid just lendurid arvukamaks sidelüliks Türgi ja teiste NATO armeed vahel.
Kui lõpetuseks revolutsiooniteooria poole pöörduda, siis arvestades konfliktide rohkust, ülem-ja alamkihtide kriisi täiuslikkust, kõiki ootamatult ärajäänud lahendusi ja vallandunud repressioone, siis on Türgis alanud staadium, mida teoorias nimetatakse „riigi roiskumiseks“. Mass, väljaarvatud võimu fanaatilised pooldajad, on toimunust halvatud ja teovõimetud, enne sündmusi valitud võimuorganid jätkavad mehhaaniliselt oma varemkavandatud toimetamisi.
Ainuke, kes kiirelt toimetab, on repressiivaparaat. Jääb vaid loota, et Türgi pikaajaline kaasalöömine Euroopa Nõukogus (aastast 1949), OECDs (1961), OSCEs (1973), omaalgatuslik kuulumine ÜRO gruppi „Lääne-Euroopa ja teised“ (1961) ja kaasalöömine Lääne-Euroopa Liidus (1992-2011) jpm. on olnud piisav, et pärast verevalamist ja ehtidamaist väljaelamist konkureerivate islamistide arvel sünniksid säärased otsused, mis säilitavad massidele võimaluse leppimiseks kunagi hiljem. Kosutav teada, et Türgi partnerid on juba kõik oma suu selles vaimus lahti teinud. Antud staadiumi loogiliseks lõpetajaks saavad tänase seisuga olla vaid uued valimised.
