Öine hüppe treening Foto: Tanel Meos

Tõsi – sootuks teisel ajal, teises kohas ja teises kontekstis. Nimelt korraldas USA üpris mõjuka vägede täisrelvis ja varustuses liigutamise demonstratsiooni augustis 1961, kui Nõukogude Liit koos oma Ida-Saksamaa sabarakkudega olid – Läänt üllatades - ootamatult püsti pannud Berliini müüri.

Teatavasti asus kolme lääneriigi kontrolli all olev Lääne-Berliin n-ö Saksa DV keskel ja maismaad pidi juurdepääs sellele sai toimuda vaid Nõukogude armee – Saksa DV armee kontrolli all. Ehkki olukord oli niigi terav, otsustas president John Kennedy grupi kindralite ja poliitikute vastulausetest hoolimata saata Lääne-Saksamaalt täiendavat sõjalist jõudu Lääne-Berliini otse läbi „hundikoopa.“

Kolonn alustas teed Helmstedti linnast 19. augustil 1961. Marsruudi pikkuseks oli 170 km ja kõik sõltus venelaste esimese kontrollpunkti reageeringust – lasevad läbi või ... lähevad relvad käiku! Nii oli otsustatud. Ilmselt suutsid ameeriklased sedapuhku üllatada ja suht väike eelkolonn pääses suurele teele ning alles siis näidati ettevõetu täisvõimsust – korraga oli autobahnil 491 erinevat sõjamasinat ja veokit, k.a. kolm tanki M-41, mis kõik liikusid n-ö hajutatult ehk siis muljet avaldavalt.

Kolonni võtsid järgmisel päeval vastu Lääne-Berliini õhutsi saabunud USA asepresident Lyndon Johnson ja teise maailmasõja kuulsamaid väejuhte kindral Clay. Sealtpeale käis roteerumine Lääne-Berliinis – ühed üksused ära, teised asemele - just niisuguste konvoide demonstratsioonide saatel veel kaks aastat ehk kuni Kariibi mere kriisi lahenemiseni.

Sama nurga alt – aeg tingib jõu kohaloleku näitamise – tuleb mõistagi vaadata ka ameeriklaste täna algavat ettevõtmist. Kui toona oli USA esimeses kolonnis 1500 meest, siis sedapuhku vaid 150 ja liiguvad nad kõigest 40 soomukiga, kuid 1700 kilomeetrit. Väikeriikide rahvastele kohe kindlasti võimas ja turvatunnet kosutav vaatepilt, sest tegu on sõprade ja liitlastega, kes otsustaval hetkel kõhklematult siia saadeti. Oodatud ja enam kui loogiline samm, sest Krimmis ja Ida-Ukrainas ning veel varem Gruusias tehtu tuletas ju üks-ühele meelde 1939-1940 Soomes ja Baltimaadel sama naabriga üleelatut.

Teatud vene poliitikud armastavad alati, kui midagi halba on korda saadetud öelda, et pärast kaklust rusikatega ei vehelda. Praegu kõlab see eriti kohatult, sest kui kümme päeva vaateväljast kadunud olnud riigi liider hakkab välja ilmudes tegelema mitte majanduse allakäigu peatamisega, vaid annab ametikohustuste juurde naasmisest teada suurte sõjaväemanöövrite kohese käivitamisega ja seda meie vahetus läheduses, siis mis see muud kui kõigi teiste hirmutamine on.

Pealegi selgus, et esimese hooga Arktikasse saadetud 38 000 mehest jäi väheks – täna on manöövrtel väljas juba 80 000 täisrelvis meest, lendavad lennukid ja raketid, liiguvad laevad ja allveelaevad.

Läänemere äärseid asukaid ei üllata ammu karu möirgamine ja on ammu selgeks saanud, kui nälginud või vähem nälginud ta parasjagu on. Küll aga võib nii mõnigi 150st koduteel olevast USA sõdurist mõnu tunda sellest, et just nemad on osalised selles, et pikka koduteed palistavad naabruses – maal, merel ja õhus - möirgavad 80000 meest ja nende tehnika. On ju Kreml juba mitmendat kuud püüdnud toimunut pöörata sääraselt, et kõiges on süüdi mitte Ukraina ja mitte Ukrainale oma uksed avanud Euroopa Liit, vaid eeskätt ja ainult USA, kes on nüüd NATO sildi all ka oma väed Venemaa naaberrikidesse toonud. Kipub ju vägisi jääma mulje, et andmaks märku 150 USA sõduri saabumise mittemeeldimisest, käivitati 80000-lised manöövrid tuumarelva kanda võivate lennukite ja rakettide osalusel!? Ent eks sa tehtavat põhjendada ka teise vanasõnaga ehk siis - hirmul pevadki olema suured silmad!“?

Küllap aduvad külasolekut lõpetavad Ameerika sõdurid seda, et rahulikult võtavad asja nüüd kohalikud elanikud, sest NATOs olemisele on lisandunud NATO eelüksuste kohalolek ja see tagab punase joone püsimise, mida karu on juba harjunud mitte ületama.