Toomas Alatalu Foto: Vallo Kruuser

Pea samaaegselt tulnud kaks teadet — see, et USA juhtimisel all olevad kurdide üksused likvideerisid ISISe kalifaadi viimase kantsi Ida-Süürias ja see, et president Trumpil on kavas tunnustada Iisraeli poolt vallutatud ja annekteeritud Golani kõrgendikud Iisraelile kuuluvaiks üksnes kinnitab, et nn. Süüria konflikt kui USA juhitud lääne-koalitsiooni ja Venemaa mõõduvõtt läheb lihtsalt uues vormis edasi. Võinuks minna ka paremini, sest lõppeva nädala juhatas sisse Venemaa kaitseministri Shoigu sõit Damaskusesse ja tema Putini nimel peetud kõnelused president Assadiga (19. märts).

Järgnes pakkumine, et Süüria, Vene ja USA väed tagaksid n.ö. ühiselt suure põgenikelaagri likvideerimise Jordaania piiri lähedal ehk siis mitte kaugel Golani kõrgendikest. Arvestades Trumpi korduvaid lubadusi Süüriast lahkuda (ehkki nüüd lubatakse kohale jätta 400 meest varasema 200 asemel) oli pakkumine igati loogiline — likvideerime eelnevalt koos humaansetel kaalutlustel pingeallika antud piirkonnas. Nüüd siis on aga selge, et ühest agressorist (ISIL) lahti saades (tegelikult istub osa kalifaadi lippude all sõdinuist uute nimede all siiani Loode-Süürias Idlibi provintsis ja Aleppo eeslinnades) tuleb Süüria valitsusel kohe hakata tegelema teisega. Täpsemalt ülessoojendatud vanaga, kuid uues staatuses ja väljakutsena senistele rahvusvahelistele otsustele.

Hetkel on tegu veel Trumpi eelteatega, sest tviit pole mingi dokument, ent kuna Iisraeli peaminister on juba 25. märtsil Valges Majas, siis võib olla kindel antud avalduse ametlikus kordamises. Kuna kohe-kohe toimuvad Iisraeli knesseti valimised (9. aprillil), siis pole kahtlust, et see tugevdab Netanyahu väljavaateid valimiste võiduks. Samas teavad kõik hästi, et järgmise nädala lõpul täitub aasta palestiinlaste igareedestest protestiavaldustest Iisraeli piiril (algasid 30. märtsil 2018) ja võib vaid ette kujutada — pärast Araabia pealinnades kõlanud proteste Trumpi värskele tviidile — kui suureks ja sõjakaks võivad need osutuda 29.-30. märtsil.

Igal juhul käib teadlik mäng tulega ja alles järgmisel pühapäeval selgub, mida see ülikiire sündmuste areng endaga kaasa toob. Iisraelile on säärased poliitilised kiirpartiid seni sobinud, ent eks teisedki ole hakanud kiiremini otsustama. Eriti huvitav on näha, mis toimub lähipäevil Venemaa-Türgi suhetes — kes minnakse edasi eraldi (Lavrov jättis 10 päeva tagasi ära visiidi Türki), vaid blokeerutakse kiirelt.

Siinkohal tasub mainida veel ühte Iisraeli edusammu — 19. märtsil avati Jeruusalemmas Ungari kaubandusesindus ehk siis Ungarist sai esimene Euroopa Liidu riik, kes Trumpi n.ö. uue Lähis-Ida poliitika raames midagi Tel Avivist sinna üle kolis. Antud sündmus (kohal Netanyahu ja Ungari välisminister Szijarto) selgitab paljuski järgmisel päeval Europarlamendi parteigrupis toimunud hääletuse tulemusi. Suure üksmeelega peatati Ungari valitseva Fideszi hääleõigus Euroopa Rahvapartei fraktsioonis, sest Budapest rikkus järjekordselt EL-i riikide ühist välispoliitikat.

Kõikidel parteidel aga ees uus Europarlamendi valimised ja oli vaja oma printsipiaalsust näidata. Nagu teada, viitab Ungari vastuseks kriitikale alati suurriikide endi mitmikpoliitikale nii suhetes Venemaaga kui konkreetsetes konfliktsituatsioonides. Budapesti arvates on see, mis on lubatud suurriikidele, lubatud ka talle.

Shoigu Damaskuse visiidiga samaaegselt toimus Roomas USA presidendi rahvusliku julgeoleku nõuniku Elliot Abramsi ja Venemaa asevälisministri Sergei Rjabkovi kohtumine Venezuela asjus. Mõlemat meest saatsid oma maa julgeolekunõukogude esindajad. Kohtumise avaldusest on raske midagi välja lugeda, ent järgmisel päeval teatas Nicaragua president valmisolekust vabastada rahutuste käigus vahistatud 700 inimest ja ülejärgmisel päeval taastus dialoog valitsuse ja opositsiooni vahel. Seda Rooma paavsti ja Ameerika Riikide organisatsiooni esindajate vahendusel (mis 2017-18 toimis ka Venezuelas). Teatavasti on Trump

oma Miamis venetsueellastele peetud kõnest saati rääkinud kolmest vaenlasest Ladina-Ameerikas — Venezuela, Nicaragua ja Kuuba reziimidest. Ehk siis — on valida, kus midagi muuta.

Mis aga puutub Ukrainasse, kus 31. märtsil toimuvad uued presidendivalimised, siis jõudis siingi 22. märtsil kätte hetk, mil Moskva pani oma kaardid lauale mõjutamaks kandidaatide valikut. Nagu eeldada võis, tegi seda peaminister Medvedev (Putin kiitles juba mõni aeg tagasi sellega, et ei võta vastu Poroshenko kõnesid) ja — samuti eeldatult — kohtumisel Ukraina presidendikandidaadi Juri Boykoga ja teda saatnud Viktor Medvedchukiga (kelle tütre ristiisaks on Putin). Kohal oli ka Gazpromi juht Aleksei Miller, kes kinnitas Venemaa valmisolekut sõlmida uus ja soodne leping varustamaks Ukrainat gaasiga ja otse (Ukraina saab praegu gaasi n.ö. üle Euroopa). Tooni muutumine Ukraina suhtes oli ilmne, ja muidugi pidid kõik mõistma, et just Boyko on see mees, kellega Moskva on valmis seda tehingut ellu viima ja üldse parandama suhteid Ukrainaga..

Ülal sai viidatud, et (väikeriik) Iisrael oskab oma käike suures poliitikas täpselt ajastada. Kremli puhul on seda raske öelda, sest alles 18. märtsil tähistati suurejooneliselt Krimmi okupeerimise ja annekteerimise 5. aastapäeva, mis tuletas kõigile meelde ka seisu Ida-Donbassis ja 15000 tapetut. Sestap on tõesti huvitav näha, mis mõju omab see Moskva 23. tunni käik Ukraina presidendivalimistele. Viimaste küsitluste põhjal on Boyko 4. kohal ja temast eespool Volodõmõr Zelinsky, Petro Poroshenko ja Yulia Tõmõshenko. Teise vooru aga pääsevad vaid kaks.

Ehk siis — ühe põneva nädala asemele tuleb teine põnev nädal.