Mis aga puutub Fideli, siis läks ta ka hauda habemega, ehkki hõrenenud ja halliga. Ehk siis ütleme - tema revolutsioon ei võitnud!? Samas on seda olnud ju ikkagi 1959-2016 ehk siis 57 aastat, neist 49 Fideli otsesel juhtimisel. Küsigem lihtsalt - on mõni teine mees veel nii kaua revolutsiooni juhtinud? Üldtuntud fakt on see, et Fidel elas üle kümme USA presidenti, kes kuni Barack Obamani üritasid temas ka füüsiliselt lahti saada. Ent Castro elas üle ka teda n-ö juhendanud Nõukogude liidrid ja kui Nõukogude Liit kokku varises ja selle järglane loobus Kuuba abistamisest, jätkas Fidel n-ö Kuuba oma sotsialismi kursil, et juba erus olles möönda, et see oli nüüd küll viga.

Samas ilmusid veel eelmise sajandi lõpul Ladina-Ameerikas välja uued sotsialistid Hugo Chavez, Evo Morales jt ning paistis, et sotsialism saab seal kandis uue hinguse. Täna teame, et see oli vaid unelm. Ent kui üritada anda hinnang Castro revolutsioonile kui tervikule, siis oli see revolutsioon vaeste, tõrjutute huvides, selgelt rahvuslik ja Kuuba poliitikas ja majanduses domineerinud USA vastane revolutsioon. Just säärasena osutus ta USA äratajaks ja neli aastat hiljem üritas USA president Kennedy alustada suhete revideerimist oma lõunanaabritega, keda ühtaegu õhutati ka reforme korraldama. Paraku toimus see pärast otsustavaid katseid Castrost lahti saada ja kujunenud olukorras oli loogiline, et Fidel kasutas võimalust NSVL tuumarakettide kaitse alla pugeda. Ehk siis osales jõudude uue globaalse vahekorra väljaselgitamise protsessis. Seda võimsa rahvuslik-patriootliku puhangu saatel ja kindlas usus, et toimib õigesti.

Läks siiski nii, et tingimused dikteeris Moskva ja Kuubast sai külma sõja eelpost, mille Ühendriigid eraldasid muust Ladina-Ameerikast blokaadiga. Ent Castro ja tema režiim pidasid vastu, sest suurem osa rahvast oli rahul revolutsiooni agraar-, haridus, tervishoiu jm. reformidega, biotehnoloogia, geneetika arendamisega, mille kõigega on Kuuba andnud enamusele arengumaadele silmad ette.

Reaalsus on seegi, et Kuubal pole kogu selle enam kui 50-aastase perioodi jooksul olnud ühtegi tõsist rahulolematuse ilmingut, mis oleks autoritaarset valitsemist ohustanud. Pakun kasvõi kõrvutamast Vladimir Putiniga, kes sai oma 12.-13. võimuaastal (2012-2013) korralikud protestiavaldused. Elik on, mida mõelda, ehkki Fideli režiimiga rahulolematute hulk on ju ikkagi kasvanud. Ent jäädes kaugele nn. kriitilisest piirist, seis, mis tegi ka võimalikuks Barack Obama kannapöörde USA Kuuba poliitikas.

Fidel oli ääretult vastuoluline ja avatud isiksus. Lisaks sündinud kõnemees, kes kasutas igat võimalust oma rahvast harida. Teda usaldati ja usuti, eriti sellest hetkest peale, kui ühel esimesel rahvakogunemisel istus tuvi ootamatul tema õlale kui mingi ei tea kust saadetud märk - see massi kohal kõrguv mees on midagi erilist.

Nagu teada, hakkas Fidel viimastel aastakümnetel uuesti kirikuga lävima ja tema järglane vend Raul on isegi lubanud hakata kirikus käima, kui tõesti kõik nii läheb, nagu piiblisõnas öeldakse. Fideli viimaste aastate artiklite põhjal tuleb tõdeda, et ta jäi lõpuni uskuma mitmeid Kremli müüte (kui silmas pidada kasvõi õigustust Krimmi vallutamiseks).

Tema surm puudutas kõiki, sest Kuuba on üks väheseid väikeriike, mille liider on kogu maailma nii radikaalselt muutnud, kui seda tegi Fidel. Võib julgelt öelda, et ta oli pikalt väikeriikide eestkõneleja külma sõja päevil ja ka pärast seda. Oma vasakpoolsusest hoolimata. Mida maailma tänased liidrid temast arvavad, eks seda näitava kõigist pealinnadest kostuvad avaldused mehele, kes püsis suures poliitika esiliinil nii võimsa liitlase toel kui ka ilma temata.