Aljaksandr Lukašenka Foto: Reuters / Scanpix

Üheks sääraseks pöördeliseks ja pika ajalooperioodi ümbermõtestamise suursündmuseks on kohe kindlasti Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka 21.-22. mail toimunud visiit Rooma ja Vatikani ning tema ühine pressikonverents paavst Franciscusega. Tegemist oli batka esimese välisvisiidiga pärast Valgevene pääsemist 13 aastat (kuni 27.02.2016) kehtinud Euroopa Liidu sanktsioonide alt. Kui aga arvestada kiriku kasvanud rolli tänases kriisist räsitud Euroopas ja mujal maailmas, siis tuletab pigem diktaatorina tuntud Lukašenka ettevõtmine ja tema arusaadav soov senisest taagast vabaneda tahes-tahtmata meelde ajaloost teada-tuntud „Canossas käimist“.

Meenutuseks: Canossa on Itaalia kindlus, kuhu 1077. aastal oli võitluses paavstitrooni pärast pagenud paavst Gregorius VII, kelle audientsile püüdis pääseda oma trooni pärast võitlev Saksa kuningas Heinrich IV. Eelnevalt olid mehed vastastikku teineteist ametitest tagandanud, kuid kuningas nägi enda pääsemist vaid Euroopa esiautoriteedi paavsti toetuse tagasisaamises. Kukkus välja kohutav alandus, sest Gregorius VII lasi kotiriietes, paljajalgsel ja paastuval kuningal mitu päeva kindluse ees tatsata enne, kui väravad avati ja paavst andestamisest teatas. Mõistagi ei pidanud Lukašenka end kuninga kombel alandama, ent alustada tagasitulekut eurosalongi Rooma paavsti enda õnnistusega on enam kui nutikas käik kunagiselt kolhoosi esimehelt.

Kuna tegemist on meile suhteliselt tuttava riigiga, siis pole kellelegi uudiseks 1994. aastast peale Valgevenet kindlakäeliselt juhtinud Lukašenka pidev tituleerimine Euroopa viimaseks diktaatoriks. Täna võib täiel häälel öelda, et ta seda kohe kindlasti ei olnud. Või kui ka oli, siis vast vaid 1997.-98. aastani, mil Jeltsin Tšetšeenias suurt sõda ei pidanud – kogu muu aja oli väljend "Lukašenka – Euroopa viimane diktaator" olnud pigem mugav suitsukate Lääne poliitikutele, et õigustada oma suhtlemist Venemaa presidentide Jeltsini, Putini, Medvedeviga, kellede režiimid ei olnud summa paremad kui batka kehtestatu Valgevenes. Valgevenet aga häbistati ja karistati pidevalt, Venemaad peaaegu mitte. Karistamisvõtetest tasub mäletada sedagi, kuidas Euroopa Nõukogu ja OSCE suhtlesid 1990ndate lõpus Valgevene "eksiilis valitud presidendi ja parlamendiga“ – eriti haruldane etendus külma sõja järgses Euroopas - ja palju muud Euroopa ühisüritusele vähe kasu toonut.

Koheselt finaalirajale üle minnes tasub teada, et EL-i viimased Valgevene-vastased sanktsioonid kehtestati pärast detsembris 2010 toimunud presidendivalimisi, millele järgnenud protestid julmalt maha suruti. Ent täpselt aasta hiljem – detsembris 2011 toimunud Venemaa riigiduuma valimistele järgnesid – esmakordselt! - samasugused rahutused, nagu olid Valgevenes olnud kogu aeg. Pealegi suutis Venemaa opositsioon oma väljaastumisi jätkata ka presidendivalimisteni ja Putini uue ametisseasumiseni välja (märts-mai 2012). Läänel ei jäänud nüüd midagi muud üle, kui hakata Venemaal toimuvat hindama samasuguse mõõdupuuga kui seda oli siiani tehtud Valgevene suhtes. Sestap hakkas ka jutt viimasest diktaatorist nüüd selgelt ida poole kolimist. Lukašenka oli esimene, kes sellest suurest nihkest USA-Lääne poliitikas tegi järeldused ja leidis kohe ka õige, isolatsioonist välja viiva raja.

Tagantjärele on teada, et ta tõstis Vatikani vahendusrolli teema üles veel Malta ordu ametliku esindajaga Valgevenes (ordul on oma esindaja ka Eestis) kohtudes, ent paar päeva hiljem – 10. aprillil 2012 tegi Valgevene presidendile audientsi Püha Tooli ehk siis Vatikani uus esindaja ja avalikkus sai kuulda, et paavst Benedictus XVI on oodatud Valgevenesse.

Läks siiski veel kaks aastat, ent Moskva märatsemine Ukrainas andis Lukašankale šansi, mille ta momentaanselt ära kasutas – distantseerus Moskvast ja võttis endale vahendaja rolli Ida-Lääne suhetes - Minski kõnelused. Pahast diktaatorist sai päevapealt rahusobitaja, kellele küllaminek ei tekitanud enam kellelegi (esimesena EL välisminister Ashton) probleeme.

Kõik järgnev oli vaid nö tehnika küsimus – enne uusi, oktoobris 2015 toimunud presidendivalimisi Valgevenes vabastati tuntuimad poliitvangid, valimised ise möödusid eelmistega võrreldes rahulikult ja sanktsioonide aeg saigi ümber. Mitte küll kõigile – endised jõustruktuuride juhid on endiselt mustades nimekirjades. Lukašenka aga suutis kõiki üllatada just Rooma minekuga, et seal nii Itaalia presidenti ja valitsust kui ka paavst Franciscust tänada pikaajalise vahenduse eest Valgevene suhete normaliseerimise eest muu Euroopaga. (Olgu meenutatud, et praegune paavst aitas kaasa ka USA-Kuuba suhete normaliseerimisele). Ühtaegu andis batka teada, et kui paavst tuleb Valgevenesse, teeb ta kõik, et samal ajal saabuks sinna ka Venemaa patriarh Kirill, et astuda uus samm kahe suure kiriku suhete normaliseerimiseks.

Peaks see saama teoks, jääb üle tõdeda, et Valgevene on ootamatult saanud endale selle rolli, mis külma sõja päevil kuulus Soomele ja Austriale. Sihukest geopoliitikat ei osanud Aljasandr Rõgoravitsilt veel kaks aastat tagasi keegi oodata!.