Toomas Alatalu: Vene lennuki allatulistamist võis oodata
Kuna Venemaa kohalelendamine Süüriasse ja oma sõja alustamine seal oli jultunud minek võõrasse liivakasti, mis koheselt tekitas avalikku rahulolematust kogu Lähis-Idas, siis tuli algusest peale silmas pidada ka millegi taolise juhtumist, mis täna hommikul teoks sai.
Türgi hävitajad, nagu kinnitab Ankara või siis Türgi õhutõrje, nagu väidab Moskva, tulistasid alla oma „tööreisi“ Süüria-Türgi piirialal teinud Vene pommitaja. Antud piirkonna pommitamise pärast oli Venemaa saadik Ankaras vaibale kutsutud veel 20. novembril ja just seal elavate turkmeenide pommitamise pärast, kes on Assadi režiimi vastased, ent samas keelduvad ka igasugustest kontaktidest ISILi meestega. Viimased on Süürias teatud hõimud endale lihtsalt jõuga allutanud, teistega peetakse n-ö kontakte.
Venemaa poolt võetuna on tegu sõjameestele niigi pandud pingete lääne mõttelaadile raskelt arusaadava pideva ülevõimendamise tulemiga, sest kõrgem ülemjuhataja ehk siis Putin on ju kahel korral – esmalt pärast reisilennuki õhkimise fakti tuvastamist (17.11) ja uuesti kolm päeva hiljem, kui sai selgeks, et G20 nõupidamine lõppes Moskvale USA osas fiaskoga, andnud korraldused usilit ja ještšo bolše usilit pommitamisi. Eks lenduridki saa aru, et ilma ameeriklasteta toimetamine tähendab isolatsiooni ja ühelt poolt on küll käed vabad, et ameeriklaste juhitud koalitsioonile silmad ette teha, ent teiselt poolt kasvab ka enesekindlus, sest võime ju nahaalid olla.
Täpselt samamoodi, nagu seda on olnud kümned jultunud liikumised ja üliohtlikud lähenemised Balti taevas ja Suurbritannia rannikul, kui mainida vaid viimaseid sõnumeid muudest maailma servadest. Alati on kõigil vedanud, sest vastaspool on säilitanud viimase hetkeni valmisoleku konflikti vältida ja inimelusid säästa. Ent üksi olevatele venelastele on see jäänud mänguks vastaspoole närvidega, millest kohe kuidagi ei taheta loobuda. Pole ka mingi saladus, et Lähis-Ida asukatele vaadatakse selgelt ülalt alla, mistõttu polegi eriline üllatus Türgi ametlik teade, et üle piiri lennanud ekipaaži hoiatati korduvalt. Et türklased pole papist poisid, pidanuks kinnitama drooni allalaskmine 17. oktoobril, mille puhul räägiti vaid selle „välismaisest päritolust“ – termin, mida reeglina kasutatakse tähtsa naabri või sõbraliku riigi suhtes.
Nagu teada, kuulub Türgi USA poolt mullu suvel loodud ISIL-i vastasesse koalitsiooni. Hetkel on Prantsuse president ette võtnud katse Venemaa ja USA juhitud koalitsiooni rünnakuid ISIL vastu ühe mütsi alla viia. Prantusmaa ise alustas oma õhurünnakuid Süürias 27. septembril USA juhitud koalitsiooni liikmena, tema eilsed pommirünnakud toimusid aga koordineeritult Venemaa õhujõududega. Türklaste ootamatu „soolo“ lõi nüüd poolte võimaliku lähenemise mõneks ajaks kas lootusetult sassi või, vastupidi, toimub märksa kiirem ühistegevuse koordineerimise saavutamine.
Venemaa soov kompensatsiooni või rahuldust saada on ilmne ja fakt on see, et juba mitu nädalat käib Süürias mitte lihtne, vaid kättemaksupommitamine. Raske uskuda, et olukorras, kus Moskval jõuab kätte aeg lennukitega Süüriast lahkuda – sisenedes lubati ju seal olla 3-4 kuud, langeks kättemaksu alla ka mõni objekt Türgis. Eks kohe selgu, kas Venemaa suudab ka suuremeelne olla ja kas see tagab talle ka koha võimalikus koalitsioonis? Või tuleb leppida poolkoalitsiooniga nagu see on täna Prantsusmaaga!? Ja millega üldse lõpeb seal kandis aasta 2015?!
