Toomas Alatalu: Zelenskõi nõustumist Steinmeieri valemiga varjutab Macroni sõbralikkus Venemaa suhtes
Täna valitseb üksmeel selles, et Lääs tervikuna ei võtnud tõsiselt Venemaa 2008. aasta agressiooni Gruusias. Alahindajate kilda kuulus ka USA uus administratsioon, mille riigisekretär Hillary Clinton pakkus veel sama aasta märtsis Kremlile suhete uut algust, eksides seejuures vene keele tundmisega. Antud juhul oli küll tegu Obama mastaapse välispoliitilise pöörde ühe osaga, kus Venemaa toetus oli vajalik, kuid paraku sündis Lähis- ja Kesk-Idas vaid pool lahendust ning Venemaa jõudis vahepeal uuesti muskleid näidata Ukraina vastu.
Sellest pöördest tasub mäletada, kuidas Lääs varjas oma uut altminekut rohkem kui nädala, pannes meedia kirjutama ei-tea-kust-tulnud rohelistest mehikestest. Täna on nood nagu üldse ära unustatud – järelikult oli tegu efektiivse projektiga! Nende poolt, sest siinpool mängiti õigusriigi mängu stiilis, et kui eraldusmärkideta relvakandjad ei ütle, kes nad on, siis ei saa neid – "vezlivõje ljudi" -, teine termin, mis kohe käibele toodi -, ka vastama sundida. Mõistagi määras esimeste päevade kerge edu ära järgnevate päevade julmuse.
Globaalses plaanis astus 2014. aasta suvel areenile ka kalifaat, kes kuulutas sõja Ameerikale ja Euroopale, mis mõjutas USA-d – erinevalt kaasalöömisest Gruusia konflikti lahendamises – jääma kõrvale Ukraina konflikti lahendamisest. See roll jäi Euroopa Liidu kahe juhtriigi kanda, kelle vahendusel lõpetati septembris 2014 suurem sõjategevus ja 12. veebruaril 2015, pärast 16 tundi kestnud kõnelusi sündisid nn Minski kokkulepped.