Sellest pöördest tasub mäletada, kuidas Lääs varjas oma uut altminekut rohkem kui nädala, pannes meedia kirjutama ei-tea-kust-tulnud rohelistest mehikestest. Täna on nood nagu üldse ära unustatud – järelikult oli tegu efektiivse projektiga! Nende poolt, sest siinpool mängiti õigusriigi mängu stiilis, et kui eraldusmärkideta relvakandjad ei ütle, kes nad on, siis ei saa neid – "vezlivõje ljudi" -, teine termin, mis kohe käibele toodi -, ka vastama sundida. Mõistagi määras esimeste päevade kerge edu ära järgnevate päevade julmuse.

Globaalses plaanis astus 2014. aasta suvel areenile ka kalifaat, kes kuulutas sõja Ameerikale ja Euroopale, mis mõjutas USA-d – erinevalt kaasalöömisest Gruusia konflikti lahendamises – jääma kõrvale Ukraina konflikti lahendamisest. See roll jäi Euroopa Liidu kahe juhtriigi kanda, kelle vahendusel lõpetati septembris 2014 suurem sõjategevus ja 12. veebruaril 2015, pärast 16 tundi kestnud kõnelusi sündisid nn Minski kokkulepped.

Ukraina, Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa liidrite poolt heakskiidetud dokumendile andsid allkirjad hoopiski OSCE esindaja, Ukraina ekspresident Leonid Kutšma, Venemaa suursaadik Mihhail Zurabov ja Donetski ja Luhanski separatistide juhid Aleksandr Zahhartšenko ja Igor Plotnitski. Seejuures kahe viimase nime ees ega järel polnud mingeid tiitleid - vaid nimed ja allkirjad.