Nägime lõppeval aastal mitut streiki. Nägime meeleavaldusi, rahulolematust sellega, kuidas Eestis tehakse poliitikat. See on küpses demokraatlikus riigis iseenesestmõistetav. Üllatav võiks olla pigem selle puudumine. Elavas demokraatias pole kõik kogu aeg kõikide otsustega rahul. Rahulolematus viib edasi.

Kui piisavalt paljud on piisavalt kaua nõustunud hädavajalike, kiirete otsustega ja piisavalt kaua oma rahulolematust alla surunud, siis mingil hetkel ei ole nad enam sellega nõus.

Seda me lõppeval aastal nägimegi. Ja astusime nii veel ühe sammu selle normaalsuse suunas, kus ei kannatata hambad ristis, sest nii on vaja, sest nii oleme harjunud. […]

Mind rõõmustab kodanike vajadus rõhutada, et neil on poliitikas osalemise õigus sagedamini kui kord nelja aasta järel. Valitsused nii riigi kui ka kohaliku võimu tasandil peavad õppima selles mõttevahetuses osalema.

Valimised on valijale ja valitule leping, mitte ühekordne tehing. Valimisvõit ei anna kellelegi õigust oma mandaadile viidates teistest tuimalt üle sõita. Demokraatia on pidev töö oma tuleviku nimel. Seda õigust ja kohustust ei saa delegeerida.

Nii ongi juba nädala pärast, 7. jaanuaril võimalik teha ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks Rahvakogu veebikeskkonnas. Kasutage palun seda võimalust.

Rahvaloenduse aasta keskseks teemaks on migratsioon ja rahvaarvu kahanemine. Mõni kuulutab neile andmetele viidates kadu nii riigile kui ka rahvale.

Ka mina olen mures. Aga meenutame, et Eesti on oma kodanike liikumisvabaduse eest võidelnud aastaid. Viisavabadust teiste riikidega, õigust vabalt ringi liikuda, mujal elada ja töötada on valija alati toetanud kui Eesti inimese eneseteostuse üht võimalikku eesmärki.

Väljaränne on sellesama mündi teine pool. Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel kaotas Soome Rootsile üle poole miljoni inimese. Norras töötab praegu üle saja tuhande rootslase. Ja teate, miks? Sest Norras on palgad paremad kui Rootsis.

See teadmine pole mõeldud lohutama, vaid seletama. Lahkutakse ka meist palju jõukamatest riikidest. Muidugi ei saa me sellega leppida. Leppimise asemel tuleb keskenduda Eesti elu parandamisele. […]

Oleme veidi enam kui 20 aastaga lõimunud läände. Meie iseseisev riik saab veebruaris 95 aastat vanaks. Ja sellest kuu aega hiljem saabub päev, mil meie praegune iseseisvus on kestnud de facto kauem kui eelmine, sõjaeelne periood.

Me ju mäletame seda pessimismi pärast iseseisvuse taastamist. Küsiti: „Kas ikka veame nii pikalt välja?” Vedasime ju. Saime hakkama. Euroopa Liit, NATO ja euroraha on sellele kolm veenvat kinnitust.

Siit minu tänase jutu viimane tähelepanek: keskendugem 2013. aastal Eestile ja inimestele, kes tahavad siin elada.

Me teame, et ühiskonnad, kus kihistumine on väiksem, on üldjoontes edukamad ja õnnelikumad. Erinevused ei kao kunagi täielikult, elu maal ja linnas on kõikjal erinev.

Aga riigiasutusi ei pea koondama pealinna. Teid ja muud taristut tuleks väljaspool pealinna arendada jõulisemalt. Elekter ja muu eluks hädavajalik peaks olema maal taskukohasem. Inimesed peavad tunnetama, et politsei ja päästeteenistus on meil kõikjal lähedal.

Edukas ja arenenud riigis ei sõltu elu võimalikkus sellest, mitme kilomeetri kaugusele jääb pealinn. Optimeerimise ainus siht on kodanike parim ja kõige mõistlikum teenindamine, aga mitte kulude kokkuhoid elanike heaolu hinnaga. […]

Meid on siin Eestis päris vähe. See tähendab, et iga inimene on väärtuslik. Aga tähendab sedagi, et me oleme omavahel seotud palju tihedamini kui rahvas mõnes suuremas riigis. See on meie eelis, sest mõttekaaslased leiavad üksteist kiiresti üles. Ja abi jõuab kiiresti vajajani.

Aga see väike ja paindlik ühiskond saab hakkama vaid juhul, kui oleme viisakad ja sallivad. Kui me hoiame üksteist. Räägime rahulikult, ei sõima ega ähvarda. Vaename vähem ja kuulame üksteist rohkem.

Ja sellega soovin meile kõigile aastat, mil proovime kõik teha nii, et Eestis oleks parem elada.

Head uut aastat, Eesti!