Demokraatlikus riigis ei ole valitsejad „nemad”, nagu pole kaugemal mingi „Brüssel”, kes meie nõusolekuta või me enda sõlmitud kokkulepete vastaselt midagi meilt „nõuaks”. Demokraatlikus riigis on iga etteheide riigile või valitsejatele kaudselt või otseselt ka etteheide iseendale. […]

Kui kodanikud soovivad

Me ei tohiks luua endale illusiooni mingist imerohust, mis kõik valud korraga leevendab. Et kõik saab korda, kui vahetada välja mõni minister või terve valitsus. Et saame paremad otsused, kui parlamendi asemel hakataks otsuseid langetama interneti teel või rahvahääletusel.

Ei, ma ei pea praegust valitsust asendamatuks ega meie poliitiliste otsuste tegemise kombestikku parimaks. Mõlemad muutuvad niikuinii, kui vaid kodanikud seda soovivad. […]

Möödunud aasta pahameelele tagasi vaadates on esitatud ka küsimus: kas harjumuspärane, parlamentaarne otsuste tegemise viis on end ammendanud?

Kogemused mujalt ja läbi ajaloo paraku näitavad, et igal rahvahääletustel ei võida tingimata õiglasemad ja inimlikumad väärtused, nagu selle pooldajad loodavad. Rahvahääletus võib toetada surmanuhtluse taastamist, vähemuste õigusetust, hariduskulude kärpimist. Tuletagem meelde, kuidas kümme aastat tagasi Prantsusmaal osa inimeste eelarvamuslik suhtumine idaeurooplastesse – keda sümboliseeris Poola torulukksepp – otsustas referendumi tulemuse.

Sestap ongi esindusdemokraatia olnud edukas: valitud saadikud peavad võtma vastutuse, peavad julgema hääletada riigi ja rahva huvides ning eirata kohati ülesköetud populismi.

Küll aga peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas langetada edaspidi otsuseid nii, et kõigi huviliste arvamused ja mured oleksid mitte ainult ära kuulatud, vaid ka arvesse võetud. See tähendab ka, et otsuseid põhjendatakse. Et võim ei ole ega näi tumma või tuimana; et võim ei vaata valijale ülevalt alla; et võimu esindajad ei lasku tigedusse ja labasusse.

Mina ise arvan, et Eestil läheb päris hästi. Ma olen oma riigi üle siiralt uhke. Kui ma välisvisiitide ajal kuulen kiitvaid sõnu Eesti saavutuste kohta, siis tänan alati mõttes kogu rahvast, iga Eesti ema ja isa, iga vana ja noort, iga töötajat ja tööandjat, iga loojat ja iga riigimeest. […]

Head inimesed – jah, ma tean, et mõnus on mõnitada, et Eesti edu tunnistamist on praegu kombeks ka naeruvääristada. Et me peaksime oma saavutusi justkui häbenema ja neist pooli sui rääkima, unustamata rõhutada asju, mis on veel halvasti või tegemata. Üks ei välista teist.

Head sõbrad, olgem põhjusega uhked oma riigi ja ühiste saavutuste üle, ent vaadakem ausalt otsa ka tegematajätmistele. Just täna, mil Eesti riigi suure juubelini on jäänud täpselt viis aastat. Ja miks mitte seesuguse pilguga, mis nõuab nende asjade kordategemist Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. [...]

Järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt. Kuigi me ei saa ennustada kõike, mis võib nende aastate jooksul juhtuda, teame me mõndagi juba nüüd.

Me teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks. Nende töötajate õlule jääb siis kogu me toetuste süsteem, kogu me riigi ülalpidamine. Kõik: koolid, pensionid, lastetoetused, politsei ja päästetöö, haigekassa ja töötuskindlustus.

Netosaajast netomaksjaks

Kui Eesti suhteline jõukus majandusarengu jätkudes kasvab, tähendab see, et järgmisel, 2020. aastal algaval finantsperioodil ei pruugi me enam saada kaugeltki nii kopsakat toetust, kui kaks nädalat tagasi kauples meile välja valitsus.

Võib isegi juhtuda, et me ise oleme netomaksjad, nii uskumatu kui see praegu ka ei tundu. Ent see on täiesti võimalik. Sest oleme juba nii lähedal Euroopa Liidu piirile, kus saavutades 75% Euroopa Liidu keskmisest sisemajanduse kogutoodangust ei saa riik enam olla Euroopa raha neto­saaja. […]

Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et saame ise hakkama. Me peame kasutama euroliidu järeleaitamisfondide raha tõhusamalt eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Midagi sellist, mis hiljem omal jõul edasi elab ja areneb.

Siit ka minu üleskutse. Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Prantslased ehitasid oma vabariigi sajandaks juubeliks Eiffeli torni. Teeme meie oma sajandi juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga. […]

Selle sihini jõudmiseks vajame me nii arutelu kui ka selle tulemusel sündivaid kaalutud otsuseid. Me vajame ellu rakendatavaid tegevuskavu, mitte vormitäiteks koostatavaid ja kohe ära unustet arengukavu. Me vajame ideid, leidlikke ja võib-olla ka ebastandardseid, ent kindlasti mitte loosungeid.

Need ideed ja tegevuskavad peavad lähtuma Eesti vajadustest, mitte aga vaidlustest, mil viisil, keda ja kui palju maksustada. Maksudeni jõuame siis, kui teame vastust küsimusele, mida teha, et riik mõistlikult toimiks. […]

Me vajame arutelu, mille käigus loeme kokku kõik oma soovid, kalkuleerime nende hinna ja siis laseme valijail otsustada, kas nad on nõus kõige eest ka maksma. Muul moel me lahendusteni ei jõua, vaid jäämegi unistuste ja hirmude lõksu. […]

Aga siit kasvab välja ka üks teine nõue. Me ise ja riigivõim, see tähendab nii valitsus kui ka valitsusse mitte kuuluvad erakonnad riigikogus peavad olema valmis langetama ka suuri otsuseid. Selleks me teid ju olemegi valinud.

Pole vaja tegeleda väikeste, populaarsust noolivate, ent lõppkokkuvõttes asendustegevust meenutavate seadustega. Kodualuse maa maksuvabastus ja monopolide ohjeldamise seadus pole seesugused asjad, mis viiksid meid tähtsatele otsustele lähemale. […]

Oma riigi eest tuleb maksta. Ka rahaga, ent eelkõige töö, hoole ja kokkuhoidmise tahtega. Kui me seda teha ei taha või ei jaksa, siis olgem valmis riigilt vähem nõudma. Seegi on meie kui selle riigi kodanike, selle riigi omanike vaba valik. […]

Loodan, et järgmise poolteise aasta vältel suudame neil teemadel nii palju mõtteid vahetada, et iga kodanik saab 2015. aasta parlamendivalimiste eel esitada kandidaatidele küsimusi ja nõuda lahendusi. Usun, et poliitikud on adunud, et erinevalt viie aasta tagusest ajast on valijad täna oluliselt nõudlikumad.

Loodan näha ja usun, et näeme, uut kvaliteeti, mis sünnib meie inimeste oluliselt suurenenud teadlikkusest kõiges, mis puudutab riigi valitsemist. Vabakond – termin, mida viie aasta eest polnud olemaski – on kõikvõimalikes vormides oma olemasolekust märku andnud. […]

Kodanikuna on igaüks meist oma riigi omanik. Ja omanik vastutab, omanik hoolib. Nii nagu kasvasime Noor-Eesti aegadest euroopalikuks riigiks, nii kasvame ka avatumaks ja kaasaegsemaks rahvaks, kes tuleb toime kõige sellega, mis meil ees seisab. Aga üksnes siis, kui me ise oleme selleks valmis.

Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. Meie kodu ongi me metsmaasikavälu.



Mõtteid eelmistest aastapäevakõnedest

2012

Me pole ära tarbinud oma homset. Me pole hüvede tagaajamisega jõudnud ummikusse, kust on pea võimatu väljuda. Meie ees on rohkem valikuid kui kunagi varem. Me ise oleme need võimalused loonud, rajanud ja avanud.

2011

Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus.

2010

Erinevalt mitmest riigist, kus juba täna kehtib euro, on Eesti ajanud pikema aja jooksul sellist poliitikat, milleks euroala hea käekäik tegelikult kohustab. Eesti tõsiseltvõetavus ja usaldusväärsus on kõige hinnalisem valuuta, millelt riikidevahelises suhtlemises dividende teenida.

2009

Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik võim, vastutavad seltsid ja ühingud, peavad solidaarselt seda ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, siis võib küsida: millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes? Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksualaste ümberkorralduste raames arutada ka tööjõu ja kasumi maksustamise küsimusi.

2008

Lõpetagem tänasest see rumal passiivsuse illusioon. See absurdne surma kuulutav sõnaühend „kaldus vastassuunavööndisse”. Sõiduk ei kaldu kuhugi. Alati on rooli taga keegi, kes oma alaväärsuskompleksi kütkes vaeveldes kihutab pimedasse kurvi eessõitjast mööda. Ja mängib enda, aga ka teiste ja korralike inimeste eludega Vene ruletti.

2007

Ma imestan, miks siis riigi kosunud tulud meie poliitikuid üksmeelsemaks ei tee? Ei varjatagi enam, et riigieelarvesse tekitatakse miljarditesse kroonidesse küündiv ülejääk ja koos sellega tõhus poliitiline relv Eesti igikestvas valimiskampaanias. Pole ju saladus, et meie lisaeelarvetest vaatab vastu pigem poliitiline eelistus kui ratsionaalne vajadus.