TOOMAS HIIO: Veel kord Erna ajaloost
Teise maailma-sõja ajalool on ikka veel oluline roll ka nüüdisaegses poliitikas kasutatavate argumentide põh-jendamisel. Ikka ja jälle suundub diskussioon ka vanade läbiproovitud teemade juurde. Erna rühma ajalugu on juba ligi 50 aastat üks niisuguseid.
Nõukogude ajalookirjandus esitas Erna salka kui näidet eestlaste koostööst “fašistlike röövvallutajatega”. Teine soov oli NKVD hävituspataljonide “lahingukuulsuse” jäädvustamine, sest operatsioon Erna rühma ja sellega liitunud metsavendade vastu oli NKVD hävituspataljonide suurimaid aktsioone Eestis. Eesti ajalookirjanduses on Erna rühm olnud näiteks sellest, kuidas eestlased, kes läksid Soome kas selleks, et osaleda Talvesõjas, või põgenesid Soome talvel 1940–1941, kasutasid esimest võimalust, et astuda võitlusse Eestit okupeeriva N Liidu vastu oma kodumaal. Lisandub sõjaseikluse aura.
Erna rühmast on kirjutatud mitu raamatut – uuemal ajal kaks neist Erna liikme Ülo Jõgi sulest (1993, 1995). Teise ernalase, hiljem Nõukogude julgeolekuga koostööd teinud Toomas Hellati mälestused avaldati mullu. Kolmanda ernalase Leo Talgre loo on kirja pannud tema tütar Maarja (e.k 1992). Lisanduvad peatükid ajalooraamatuis ja suur hulk artikleid. Hävituspataljonlaste aruanded operatsioonist Erna rühma ja metsavendade vastu avaldati allikapublikatsioonina 1993.
Erna rühma moodustamine
Talvel 1939–1940 läks Soome mitukümmend eestlast, et võidelda Talvesõjas. Nad suunati väljaõppele välismaa vabatahtlike üksusse Sisu, kuid rindele mehed ei jõudnud, sest enne sõlmiti vaherahu. Eestlasi oli Ülo Jõgi järgi Sisu nimekirjas 57. Kümmekond neist sõdis kevadel 1940 Norra armee vabatahtlikena Narviki all sakslaste vastu. Toomas Hellat oli Soome luurajana 1940–1941 talvel kolm kuud illegaalselt Eestis.
1940–1941 talvel põgenes okupeeritud Eestist Soome veel mehi, enamik üle täiesti jäätunud Soome lahe. 1941. aasta kevadel kutsus Soome sõjaväeluure teenistusse 15 Eesti vabatahtlikku ja saatis nad väljaõppele. Hellat kirjutas, et 1941. aasta aprilli alguses andsid nad Eesti lipu juures vande, kohal olid ka Harald Vellner, viimane Eesti sõjaväeata‰ee Soomes Aksel Kristian ja 1940. aasta juulis Soome põgenenud Johan Pitka.
Kevadsuvel 1941, veidi enne sõja algust N Liiduga, kaasati eestlaste väljaõpetamisse kaks Saksa ohvitseri sõjaväeluure eriüksuslaste väljaõpperügemendist Brandenburg1 – ülemleitnant Kurt Reinhardt ja Sonderführer Z2 Werner Schwartze. Eesti pidid vallutama Saksa väed ja Eestis pidi tulevane luureüksus alluma Saksa 18. armeele. Reinhardtist sai Eestisse saadetud Erna rühma ülem sakslaste jaoks ja Schwartzest 18. armee peakorteri sideohvitser. Eestlastele oli Erna ülem kolonel Henn-Ants Kurg.
Pärast Soome sõttaastumist 25. juunil 1941 kutsuti kokku veel Eesti vabatahtlikke, kes saadeti väljaõppele. Kokku läks Soomest Erna koosseisus Eestisse üle 60 eestlase. Juulis mehed vannutati. Ülo Jõgi kirjutab, et Reinhardt nõudis truudusevannet Hitlerile, millest kolonel Kurg keeldus, ja mehed andsid vande Soome riigile. Hellat mäletas teisiti: “Me tõotasime võidelda ainult oma kodumaa vabaduse eest ning alluda sel ajal Saksa armee juhtkonna käskudele.” Meestel olid Soome vormid ja Soome relvad.
Erna salk Kautla metsades
Alates 10. juulist 1941 saadeti Erna mitmes jaos Eestisse, osa meredessandiga Salmistu randa, osa heideti langevarjudega lennukitelt. Baaslaager rajati Kautlasse. Soomest tulnud Erna meestega liitusid kohalikud metsavennad, kellest enamik oli metsa põgenenud pärast 14. juuni küüditamist ja kes pärast Nõukogude-Saksa sõja algust otsisid võimalusi aktiivselt võidelda. Kautla piirkonna metsades end varjanud meeste-naiste arvuks on nimetatud ligi 2000. Jõgi loetleb 62 meest, kes punaarmee tagalas otse Erna rühmaga liitusid. Erna ülesandeks oli luure punaarmee tagalas – jälgiti väeosade liikumist ja üritati välja selgitada staapide asukohti, millest raadio teel informeeriti Soomes asuvat keskust.
Erna ja metsavendade tegevus ei olnud saladus punaarmee tagalajulgestuse eest vastutavale NKVD-le. Pärast seda, kui hävituspataljonlased olid maha põletanud Simisalu ja Sae talu ning tapnud selle elanikud, ründasid metsavennad 26. juulil koos Erna-meestega kättemaksuks Albu vallamaja, mis oli hävituspataljonlaste baasiks, ja sealset õhuvaatlusposti. Rünnak ebaõnnestus puudulike luureandmete tõttu. NKVD alustas seejärel viie hävituspataljoni jõududega operatsiooni Erna metsavendade likvideerimiseks. Territoorium piirati sisse ja 31. juulil toimus suurem lahing. Kautla talu hävitati koos elanikega. Erna rühm aga suutis piiramisrõngast välja murda ja läks ülekaaluka vastasega lahinguid pidades 4. augustil üle rindejoone. Pärast seda põletasid hävituspataljonlased piirkonnas veel kümmekond talu.
Rindejoone ületamise järel reorganiseeriti Erna pataljoniks (Erna I) ja sellega liitus veel ligi 200 meest. Augusti teisel poolel puhastas pataljon sakslaste hõivatud Juminda ja Pärispea poolsaare metsi ning korraldas Tallinna evakueerimise käigus Prangli saare lähedal madalikule juhitud laeval Eestirand olnud inimeste mandrile toimetamist. Enamik, rohkem kui 3000 laeval olnust olid punaarmeesse mobiliseeritud Tallinna ja selle ümbruse mehed. Osa Erna pataljoni liikmeid osales 20.–28. augustini ka Tallinna-operatsioonis. Kolonel Kurg sai kergelt haavata ja seda ettekäändena kasutades lahkus pataljoniülema kohalt – tegelikult vastuolude tõttu Reinhardtiga. Tema asemele määrati major Raimund Hindpere.
Pataljoni (nüüd nn Erna II) uueks ülesandeks määrati osalemine Eesti saartel toimuvas operatsioonis. Osa mehi, kes oli sõlminud lepingud kuni Tallinna vabastamiseni, lahkus teenistusest, juurde värvati 113 meest, suur osa neist oli pärit saartelt. Erna II sõdis Muhu- ja Saaremaal kuni 27. septembrini, seejärel saadeti Tallinna tagasi ja likvideeriti. Soomest tulnutest sai Eestis surma kümme, Eestis Ernaga liitunutest langes 17.
Kokkuvõtteks
Suures sõjas oli tegemist õige tühise episoodiga nii ajalises mõttes kui ka osaliste ja langenute arvu poolest. Kuid sõjasündmusi ei mõõdeta kunagi vaid nende järgi. Erna rühma astusid mehed, kes tahtsid vabatahtlikena Talvesõtta minnes tasuda soomlastele auvõlga Vabadussõjas osutatud abi eest. Hiljem oli nende eesmärk juba Eestis N Liidu vastu võidelda. Soome ja Saksa sõja-väeluurele oli Erna-meeste kujul tegu inimestega, kes maad ja olusid tundes said anda adekvaatset luureinfot vaenlase tagala kohta. Niisugust vallutatud riikide kodanike koostööd sõdivate riikidega ühise vaenlase vastu tunnevad küllap kõik suuremad sõjad. Erna liikmed olid mehed, kes astusid Eestis esimeste seas N Liidu ülemvõimu vastu välja, relv käes. Oma mitu korda taastatud mälestusmärki on nad igati väärt.
1 Sellest rügemendist kirjutab oma eesti keelde tõlgitud mälestustes pikemalt Eestist pärit Saksa diplomaat Berndt von Staden, kes seal teenis.
2 Sõjalise väljaõppeta spetsialisti rühmaülemale vastav teenistusaste.
