Toomas Jürgenstein: kui õpetaja ei mäleta enam, millega tundi alustas, on tegu lollikindla variandiga. Aga edasi see ei vii

16. mail oli riigikogus esimesel lugemisel eelnõu, mille kohaselt hakatakse iga viie aasta tagant hindama direktorite pädevust. Mulle näib, et see eelnõu on igati sobivaks pusletükiks tänases hariduspildis ning selle mõju on suurem kui esmapilgul võiks oletada.

Räägin alguses natuke Eesti koolide direktoritest. Piltlikult väljendades on kooli direktor majakas, keda alati pilguga otsitakse. Koolijuht võib jõuda ilukirjandusse, olgu näideteks siis Jakob Westholm (1877 - 1935), kes ärkas ellu Jaan Krossi „Wikmani poistes" ja kinnitas, et iga Wikmani poisi eesmärk on surematus või Hugo Treffner (1845 - 1912), kes figureerib härra Maurusena Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse" teises osas, kus ta rääkis muuhulgas, miks on tema koolis sotsioloogia keelatud. Direktorid pälvivad tähelepanu ka tänapäeval, nädalapäevad tagasi tulnud teade, et Lauri Leesi Tallinna Prantsuse Lütseumi direktorina ei jätka ja läheb penisonile, levis üle Eesti.  

Eelnevast lähtuvalt tekibki küsimus, miks selliseid majakaid peab iga viie aasta järel hindama ja nende väärtuslikku aega ja närve sellele kulutama.