Toomas Kruusimägi: Liiga kiire sõit ajab vankri kraavi
Koolirahvas on üldiselt rahumeelne, kui aga koolirahva arvamusega kohe üldse ei arvestata, võib asi kiiva kiskuda. Pärast kevadist õpetajate streiki koondab haridus- ja teadusministeerium pea kogu oma jõu selleks, et leida raha õpetajate 20-protsendilise palgatõusu lubaduse täitmiseks. Koolidele teevad aga muret sellega seotud teised põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muudatused, mis parajasti kooskõlastusringil on.
Õpetajate palgatõus on hariduses võtmetähtsusega. Tunnustame HTM-i algatust õpetajate palgaprobleemi lahendamisel ja valitsuse seisukohta, et tuleviku arvel elada ei saa. Muret tekitab aga, et kavandatud haridusreform näib meid hoopis vastupidises suunas viivat.
Meie käsutuses ei ole palgaprobleemi lahendamiseks kavandatud meetmete tervikpaketti, mistõttu peame oma arvamuse kujundama üksikute avaldatud dokumentide põhjal. Seega saame vaid oletada, kas ja millisel määral probleem kavandatud muutustega laheneb. Ei saa ka välistada, et muudatused uusi muresid kaasa toovad. Seda enam, et muudatuste jõustumise aeg ei ole teada.
Esmalt tekitab muret, et tegelikkuses õpetaja palk ei suurene, kuna juurde tuleb ka uusi ülesandeid, mistõttu ei lühene ka õpetaja tööaeg. Sinna hulka kuuluvad näiteks kujundav hindamine, õpilaste kohustuslik uurimis- või praktiline töö gümnaasiumis ning aineteülene lõpueksam.
Teiseks leiame, et reformi tulemusel väheneb oluliselt koolide autonoomia, kuna koolidele pole jäetud palju võimalusi otsustada riigi poolt eraldatud raha kasutamise üle. Samal ajal peab koolidirektor kõige eest vastutama.
Kolmandaks – koolidele eraldatava koolitusraha vähenemisega suretatakse välja siiani tulemuslikult töötavad õpetajate aineliidud, kes tegutsevad valdavalt MTÜ-dena ja kelle pakutav ainealane täiendusõpe on tegevõpetajate hulgas väga hinnatud. See pärsib ka arendustegevust ja koolimeeskondade kujunemisprotsessi, sest enam pole võimalik kaasata sisekoolitustesse väliseksperte ja konsultante.
Kiirustatud muutused
KOV-dele ja koolidirektoritele pannakse õigusaktidega kohustused, mille täitmiseks piisavalt raha ei eraldata. Nii on see juhtunud näiteks riigi lubatud tasuta koolitoiduga põhikooliõpilastele – riik toetab vaid osaliselt koolilõuna maksumust, puuduva osa peab aga leidma KOV.
Õppeaasta on alanud ja koolid kinnitanud tööplaanid. Arvestades uue õppekava rakendamist on planeeritud ka õpetajate täiendusõppe ja muud vajalikud tegevused. Ja kui riik jaanuaris, poole aasta pealt, koolidele varem lubatud mahus koolitusraha ära võtab, tekib küsimus – kuidas saavad koolijuhid tagada uue õppekava elluviimise ja kooli arengukava täitmise?
Ehk oleks mõistlik järgida vana rahvatarkust, mille kohaselt tark ei torma? Mõistame, et palgatõus eeldab muudatusi ka koolide töökorralduses. Kuid muudatusi ei tohiks teha kiirustades. Esimeses järgus tuleks teha ära palgatõusu puudutavad muudatused ja pärast põhjalikumat arutelu ka koolikorraldust laiemalt puudutavad muudatused.
Toomas Kruusimägi, EKJÜ juhatuse esimees
