Margus Allikmaa tõi Ainar Ruussaare ERRi päästma Foto: Andres Putting

Kõik, mis on normaalne, tavaline ja tavapärane eestlastele, peab olema mõistlikus mahus kättesaadav ka venelastele.

Iga katse teha (vastu)propagandakanalit lõpeb ebaõnnestumisega seepärast, et see on vägivaldne ja ei lähtu heast tavast. Eriti õõvastav on kuulda hääli (Anvar Samost, Eerik-Niiles Kross), kes soovikisd seda (vastu)propagandat teha Euroopa abiga. Meie ainus võimalus on Eestis elavate inimeste poolt tehtud infot, kunsti, diskussiooni edastada ka vene keeles.

Seda kanalit peavad tingimata tegema Eestis elavad inimesed – nii eestlased kui venelased. Igasugused vene endised ja praegused ajakirjanikud võivad küll olla professionaalid ja neilt võib osta ka saateid, aga nad ei tea Eesti elust tuhkagi (kui nad siin ei ela).

Meie mure ei pea olema mitte Venemaa, vaid Eestimaa, kus elavad meie oma inimesed – venelased jt rahvused.

Kohustus edastada venekeelsele sootsiumile infot Eestis toimuvast Eesti vaatepunktist on Eesti riigi kohustus. Seda Eesti riiki tundub, et on järjest vähem ning viimased valitsuskoalitsioonid on rohkem tegelnud enesereklaamiga kui tõsise sooviga muud rahvast harida, informeerida ja dialoogi asuda.

Mite mingil juhul ei tohi uus venekeelne telekanal olla avalik-õiguslik, sest see võimaldab enim manipulatsioone. Näiteks kui vaadata praegust ERR nõukogu, siis vaatamata seaduses sõnastatud poliitilise pariteetsuse nõuetele oskab koalitsioon nn sõltumatute spetsialistide hulka sokutada ikka omi parteisõdureid. Ja ongi jokk.

Viimase ERR tüli käigus ilmnes tõsiasi, et avalik-õiguslikku ERR-i ei juhigi keegi – kui, siis mõni poliitiliselt angažeeritud tegevtegija. Nõukogu esimees osutus nännipunniks, kes ei suuda avalikult programmide kohta sõna võtta ja suhtleb kollektiiviga mingis kristliku enesepeksukirja vormis– sest nõukogu ei tohi ju sekkuda. Ka juhatuse esimees ei tohtivat programmi sekkuda, sest see ei meeldi mõnele närbunud tordiroosi meenutavale teletöötajale. Kirjutatakse kirju, millel ei ole adressaati, saati siis veel tüli lahendajat. Viimane aeg on seaduseandja poolt see avalik-õiguslik vastutamatus üle vaadata ja RHN-le uus sisu anda.

Venekeelset kanalit võib teha ka eraettevõte, aga tellimus peab tulema riigilt. Enam-vähem nõnda nagu see on BBC-s. Briti kuninglikul ministeeriumil on BBC-ga leping, kus on selgelt arusaadav, mida tehakse ja kui palju makstakse. Aga kanal peab olema monoliitne, paar tundi muukeelset segmenti teise programmi vahel ei haara kedagi, see on läbikäidud etapp.

Ja veel, kui keegi Eesti vene kanali tegijaist tahaks rääkida integratsioonist (vabandust, mis see on?), siis unustage ära. Veel jubedam asi on lõimumine. Kes selle välja mõtles? Pole neid tegevusi vaja, on vaja normaalseid ajakirjanikke ja teletegijaid – nii eestlasi kui ka venelasi, kes räägivad meie argielust ja pidupäevadest, meie kirjandusest, ning teevad filme ja teatrit. Me oleme inimesed, mitte lõimujad.

Neid mõtteid mõlgutades olen korra ETV-s käima pannud venekeelse toimetuse – 1998. Oi kuidas, see osadele poliitikutele ja ETV inimestele ei meeldinud. Sajandi alguses toimetus likvideeritigi. 1999 tegin ametliku ettepaneku subtitreerida või tõlkida kogu ETV programm, luues selleks paralleelsed analoogkanalid. See ei meeldinud mõnele eriti rahvuslikult meelstatud ka praegu Toompeal istuvale poliitikule. Olen välja mõelnud ja käivitanud venekeelse saatesarja "Subboteja", mis Kanal2 ekraanil veel tänapäevalgi. Tõsi, teatavatel põhjustel osutus see programm isegi populaarsemaks eestikeelsete vaatajate seas, aga tegijateks olid ja on meie oma venelased.

Nende kogemus on asendatamatu. Oleks samadel printsiipidel – vabadus, huumor, ajakirjanduslikkus, haritus – käivitatud terviklik venekeelne kanal, oleks kujunenud ka oma auditorium. Just see auditorium, keda nii Samost kui Kross pelgavad, et äkki reedavad. Äkki vaatavad PBK-d ja, jumal hoidku isegi RT-d. Julgen kinnitada, et maailmas on veel rida tunduvalt hullemaid kanaleid kui silmas pidada propagandat. Arvan, et eestlane ei propageeri, eestlane mõtleb ja teeb. Sõbralikult.

Peale selle, et venelased tahavad oma emakeeles teada seda, mida tehakse riigis, tahavad nad teada ka, mida teevad siin nende rahvuskaaslased. Meie kohustus on käivitada just niisugune infokanal, mis aitab mõista Eestit, tema tänapäeva, kultuuri ja poliitikat, siin elevate venelaste kultuuri ja poliitikat, tehes seda selle rahvuse emakeeles. Niisuguse kanali olemasolu on näitaja, ühe kõrgeltharitud riigi küpsuse näitaja.